teist korda. Sisetööd kahekordistasid võlakoormat. Istekohti oli Pauluse kirikus umbes 3000. Oletatakse, et koos seistajatega võis kirik mahutada kuni 7000 inimest. Kiriku koguduse loomine Tartu Pauluse kogudus eraldus suureks paisunud Maarja kogudusest 1910. aastal. Esimese jumalateenistuse pidas 5. septembril 1910 õpetaja Arnold Habicht (1878-1964), kellest sai koguduse esimene õpetaja. Ta tuli siia Saaremaalt Kihelkonna kogudusest, oli aga enne seda Maarja kirikus prooviaastal olnud ja seega tartlastele tuttav. Uus kogudus ühendas seni Maarja kogudusse kuulunud linnaelanikke. Maarja kogudusse jäid maapiirkonna inimesed. Siseminister kinnitas loodava koguduse põhikirja 28. oktoobril 1911 nimetusega . «Tartu Pauluse kogudus». Seega oli Pauluse kogudus ka seaduslikult ellu astunud. 1911. aasta lõpuks ületas vastloodud linnakogudus liikmete arvu poolest emakoguduse. Uues koguduses oli siis 16 000 hinge. Juba 1914
Tertsiaarnunnana kohustus ta elama kristlikku elu nii hästi kui võimalik, dominiikluse vaimus, ja alluma ordu reeglitele. Vaesus oli ka kolmanda haru dominiiklaste ideaaliks. Ta vaatas Bjerkebækil ringi: see ei olnud sugugi vaene kodu. Kuid ta pidi ju 10 elama seal, nii paljud peale tema enda olid sellest kohast sõltuvad. Tal tuleb vaesuse ideaali jälgida omal moel, nii nagu ta oli proovinud seda teha prooviaastal, mis algas 1927. a. märtsis ta võib ära anda kõik, mida suudab. Mitte üksnes vaestele, keda oli tõepoolest palju sel raskel ajal. Ta andis ka kirikule, see vajas abi. Püha Torfinni kogudus laienes kiiresti. Preester Kjelstrup, kes nüüd oli nimetatud monsignore`ks, oli hea jutlustaja ja hingekarjane, Carlo Borromeo õed olid oma vagaduses ja elurõõmus ainulaadsed. Nad olid loonud Püha Sunniva ühingu, kus koguduse naised käisid käsitööd tegemas ja kohvi joomas
kristlikku elu nii hästi kui võimalik, dominiikluse vaimus, ja alluma ordu reeglitele. Vaesus oli ka kolmanda haru dominiiklaste ideaaliks. Ta vaatas Bjerkebækil ringi: see ei olnud sugugi vaene kodu. Kuid ta pidi ju elama seal, nii paljud peale tema enda olid sellest kohast sõltuvad. Tal tuleb vaesuse ideaali jälgida omal moel, nii nagu ta oli proovinud seda teha prooviaastal, mis algas 1927. a. märtsis ta võib ära anda kõik, mida suudab. Mitte üksnes vaestele, keda oli tõepoolest palju sel raskel ajal. Ta andis ka kirikule, see vajas abi. Püha Torfinni kogudus laienes kiiresti. Preester Kjelstrup, kes nüüd oli nimetatud monsignore`ks, oli hea jutlustaja ja hingekarjane, Carlo Borromeo õed olid oma vagaduses ja elurõõmus ainulaadsed. Nad olid loonud Püha Sunniva ühingu, kus koguduse naised käisid käsitööd tegemas ja kohvi joomas
annaabi.ee 
