temast uut inimest püüdsid kasvatada. Aga nad ei andnud alla ja Anu on selle eest neile väga tänulik. Kursusekaaslastega oli tal vedanud. Kurja konkurentsi pole nende vahel iial olnud, pigem vastupidi. Karm kooliaeg kasvatas neid päris kokku. Siiamaani peavad nad kõik koos jaaniõhtuid. Ja tuletavad meelde Toomas Lõhmuste legendaarseid sõnu, et ,,lapiga ei maksa ikka lööma minna" ja et ,,tuleb rohkem junnata oma mõttega". Saated Anust sai saatejuht üsna proosalistel põhjustel -- reii tegemine lihtsalt ei tulnud välja, see ei huvitanud teda nii väga kui tele sisuline pool ja kuna Lõhmuste oli temast arguse välja peksnud, julges ta kaamera ees suu lahti teha küll. Ta naudib võimalust olla oma tööd tehes aus, st, et ta on saanud saateid teha teemadel, mis teda huvitavad (kuigi teles töötades ei saa lähtuda ainult iseenda maitsest) ja mis tema arvates võiksid huvitada ka teisi. Ta on saanud koos töötada
omandades hakkasin ka maailmakirjandust lugema. Aga enne seda olin suure lugemiskooli juba läbi teinud, lugemishimu oli suur. -- Inseneriamet teid ikkagi väga ei köitnud, et läksite stsenaristiks õppima? -- See oli natuke sundkäik. Küüditatud perest tulnul ei olnud mingit lootust saada näiteks Tartu ülikooli filoloogiasse või mõnele "ideoloogiaalale" õppima. "Tipis" valitses tol ajal vabam õhkkond, seal ei olnud sellist ideoloogilist survet. Mäeinseneri eriala valisin väga proosalistel põhjustel seal oli kõrgem stipendium, aga vanemad jäid Siberisse, kuskilt kõrvalist abi loota ei olnud. Teiseks tundus mäeinseneri kutsega olevat seotud teatav romantika. Tegelikult pole seda seal muidugi kuigi palju. -- Vahetult vabariigi taastamise järel saite ka seadusandja leiba maitsta. Kuidas neile aastatele vaatate? -- Positiivseid mälestusi on kindlasti rohkem. Pettumusi oli küll eriti selles osas, et seadusi võeti lapse
annaabi.ee 
