elavatel aafriklastel võis kunagi olla kõrgtsivilisatsioon, tundus niivõrd naeruväärne, et tõenäolisemaks peeti kunagi elanud "kadunud (valget) rassi". AUTOR JA KIRJANDUSE PÕHILIIGID ! TEKSTUAALNE AUTOR Lüürika e luulekunst väljendab enamasti autori mõtteid ja elamusi, luuletose seos oma autoriga on otsene ja vahetu. Dramaatika e draamakunsti puhul on tegemist vastupidise olukorraga- Näidend koosneb tegevuest, autor saab seisukohti avaldada vaid tegelaste kaudu. Eepikas e proosakunstis on autoril palju võimalusi: ! ! ! Romaan võib olla nagu lüürika- autori enesepaljastus. ! ! ! Romaan võib olla nagu dramaatika- piirdub vaid tegevusega. Siiski peaks autori ja teose samastamisega olema ettevaatlik- autor võib end kirjutada mingisse rolli, millel ei ole midagi ühist tema tegeliku elukogemuse ja mõttemaailmaga. ! ! --> Tekstuaalne autor - teksti poolt loodud autorikuju. Teos sisendab meile, et ! ! ! ! tema autoril oli teatav maailmavaade ja ellusuhtumine.
ta proosaminiatüüride kogus ,,Poiss ja liblik". Oma võimistes teadlik, on Tammsaare ,,Noortest hingedest" (1907) saadik oma proosateksti siin-seal vahele lülinud koguni päris riimitud värsikatkeid. Täpsustan kohe: need on parajasse paika improviseeritud vemmalvärsid. Näib nagu ei taotlekski Tammsaare eeskujuliku värsi kirjutamist. Aga kui ta oma ,,Keelest ja luulest" essees küllalt erksat arusaamist on osutanud tõsise luulekunsti hindamiseks, siis oskab ta oma proosakunstis ise just vemmalvärssi hästi ehtsalt väärtustada. Selle võttega parodeerib ta peenelt mõne haleda olukorra mõttetust, see aitab ühtlasi kaasa eri tegelaste karakteristikale. Paar tsitaati ütleb lühemalt ja otsemalt. ,,Üle piiri" kanguseta kangelane Robert Muidu luuletab oma taskuraamatusse, ei tea isegi kas Katale või Hedvigile: Su nina nii imelik nüsi, Kuid iial ma sinult ei küsi, Mispärast su nina nii nüsi (,,Üle piiri", lhk. 83 - 84).