populaarsuses ja austuses ühiskonna silmis ning ei läinud ka kaua kui ta määrati ta Norra Rahvusliku Teatri dramaturgiks ja jätkuvatel aastatel töötas ta Norra rahvus teatris senikaua kuni oli oma väljapaistvas sotsiaal kriitiliste teoste pärast sunnitud eksiili ning elama asus ta kirjunikuna Saksamaal ja Itaalias. Peajooned ta töös on rahvuslikkuse ideed, tegelased kelle käitumist juhivad sõlmituspunktid minevikus, jõuline sümboli kasutus,tõeline proosadialoog ja tahe olla inimese ning ühiskkona pingeliste suhete teemal diskusiooni tekkitaja. Ibseni draamakirjanduslik kogutoodang koosneb 25 näidendist ja loomingut võib jaotada kolme perioodi. Esimeseks on romantilis-rahvuslikud värssnäidendid mis on mõjutatud Skandinaavia mineviku ainelisest värssdraamast, ehki tegemist on näidenditega on Inbsen neid mõelnud olema ennekõike lugemiseks. 1870ndatel hülgas ta värsivormi mis ei sobinud realistliku kunstiillusiooni ja algas uus
seisnes). Klassitsistlik teater oli tekstitäpne, keskendus retoorikale ja dokumentatsioonile, selle näitleja mäng oli kodeeritud (zest, miimika, intonatsioon), kus rolli ei elatud iga kord läbi; olid esinäitlejad; lavapilt vastas üldskeemile (suured lavasõbrad otse laval kommenteerimas), samas polnud läbitöötatud lavakujundust, see oli üheplaaniline. Esimesed lavastajad olid 19.saj Prantsusmaal. Valgustusaeg 18.saj nõuti realistlikkust ja loomulikkust. Omane proosadialoog. Lava täideti massistseenidega. Valiti realistlikud näitlejad, kes pidid meenutama kehastatavat tegelast. Jätkus ampluaasüsteem. Proovide arv kasvas. Lavategevus kooskõlastati. Tegelased hakkasid liikuma tekstist teksti. Misanstseen näitlejate paigutus ja liikumine lavaruumis. Nt milliseid gruppe näitlejad moodustavad ja mis tähenduse see loob? Lavastaja roll valgustusajal lavale panija, inimene või assistent, kes vaatas saalist, kas inimesed on laval õigesti ega varja üksteist
annaabi.ee 
