Aasta Vene revolutsuiooni olid paguluses olnud tekstide või taieste autorid, siis pärast 1944.aastat olid pagendatud lisaks ka pagulusse läinud autorite looming. Kommunistlik ja natsionaalsotsialistlik totalitarism talus pigem isikut, kui tema keelt, sest ta oli juba kogenud, et isikust rohkem maksab massikommunikatsioon. Kõnelesid ju kirjanikud siiski kodumaa ajaloost ja oludest enne II maailmasõda. Üheks põhiliseks liigiks kirjanduses oli pagulasproosa. Teemad, mis proosades kajastusid jagunesid neljaks: 1.) Kodumaa ajalugu ja olud enne II maailmasõda (B.Kangro „Tartu-sari”). Hiljem kirjutati ka palju memuaare. 2.) Asukohamaade argipäev – tegelasteks olid pärismaalased või pagulased, kes on uude ühiskonda sisse elanud. 1 3.) Kodumaalt põgenemine üle vee – domineerib ebakindlus, kodutus, erinevad konfliktid. 4.) Piiblitemaatika – A.Kalmus „Juudas”.
tööorjadest talupojad vaid maaseadusi tundvad nii ,et tüssata vanapagant ei ole neile väljakutseks. Nad näevad enda maailma kui killukest osa suuremast ilmatervikust kuhu kuulub kõiksugu vaime ja hingesid. Parunid aga valitsevad maad vaid näiliselt, sest nad ei mõista selle sugavamt olemust. "Rehepappi" higestatud maailma on karm paik, kes tuleb ülimalt ettevaatlik olla, et ellu jääda.Nagu ajastule kohane nii ka Kivirähna proosades on ka märkimisväärne see, et senisest rohkem pöörati tähelepanu segadusele milleks on inimese enesemääratlus, küsimused nagu kes ma olen? ja modernistlik proosa näitab maailma valulise ja sügavmõttelise paigana, tegelased otsivad tõde, püüdlevad siiralt tõsiste eesmärkide poole. Kivirähk uurib piltlikult öelds tõrivkuga ringi bensiiniga täidetud sügavas sügavas koopas milleks on eestlaste mentaliteet ja eluhoiak. Muusi tema teoseid „Eesti matused“
annaabi.ee 
