mõningase ettekujutuse üksnes kalmeleidude põhjal. Tuleb seepärast meeles pidada, et tegelikult teame me üksnes seda, millises riietuses inimesed maeti, mitte kuidas nad eluajal rõivastatud olid. Ka matuserüüde osas pole pilt kuigi täielik. Põhjuseks on eelkõige tekstiili halb säilumine, mistõttu kangast leitakse enamasti vaid kohtades, kus see puutus kokku säilitamist soodustava pronksiga. Selles osas aitab meid muistsete eestlaste komme kaunistada rõivaid pronksspiraalide või rõngakestega. Tekstiili võib olla säilinud ka näiteks pronkssõlgede ja ehtenõelte all. Öeldu kehtib siiski vaid laibamatuste puhul. Põletusmatuses ei säilu tekstiil mõistagi kunagi. Matustes leituiga sarnased ehted linnuste ja asulakohtade leiumaterjalis viitavad sellele, et surnud maeti enam-vähem samasugustes rõivastes ja ehetes, mida nad pidulikel puhkudel kandsid ka eluajal. Hilisemast ajast on samas teada, et
esinevad vahel nahast ja riidest pronksspiraalidega ehitud mütsid. Naiste rõivad Sarnaselt naabermaadega kuulus eesti naise riietusse linane (talvel villane) särk, mida kattis villane varrukateta umbkuub ehk kleit. Lõuna-Eestis, kus latgalite mõjud olid tugevamad, kanti umbkuue asemel ka vaipseelikuid. Pidulikel puhkudel ning külmal ajal kandsid naised mitmekordseid villasest riidest sõbasid, mis olid äärtest kaunistatud sisse kootud või hobusejõhvidega külge õmmeldud pronksspiraalide ja värvikirevate kõlapaeltega. Sõba mähiti ümber õlgade ja kinnitati eest hoburaudsõlega. Vööl kanti kõladel kootud või nahast vööd. Nahkvööd olid kaunistatud pronksnaastudega ja vööl rippus pronksplekiga ehitud noatupp, võtmekimp. Tähelepanuväärseim ehe, mida Eesti naised 11. sajandil kandsid, oli kindlasti rinnaehe, mis koosnes rinnakeedest, rinnanõeltest ja keekandjatest. Keede pikkus ning arv sõltus ilmselt kandja
annaabi.ee 
