Rõivad kaunistati pronksist spiraalikeste ja rõngakestega vaselised. Peas kandsid neiud usutavasti peapaela (või pärga), abielunaised pikka linikut või seotud rätti. Piduliku rõivastusega kanti rohkelt ehteid (hoburaudsõlgi, rinnanõelu, pronkskeesid, klaashelmeid, kaela- ja käevõrusid, sõrmuseid). Vööl rippusid nuga ja nõelakoda. 13. 17. sajandist rohkem andmeid piduliku rõivastuse kohta. Algul ilmnesid peamised erinevused varasemast kaunistustes ja ehetes. Pronksspiraale asendasid tinast naastukesed e tinulised. Ilmusid täiesti uut laadi ehted: sõled, klaas- või hõbehelmestest keed paatrid, suured hõbehelmed krõllid. 14. sajandist pärinevad esimesed silmkoes kindakatked, 17. sajandiks oli silmkoes kudumine Eestis üldine. Suuremad muudatused ilmnevad 17. saj Põhja-Eestis. Naised hakkasid kandma käisteta särgi peal lühikest linast pluusi käised. Varasema mähitava vaipseeliku asemele tuli kitsas kokkuõmmeldud ümbrik
linnuse peal. Ilmselt peal asuv kaev ei andnud piisavalt vett. Oli ka salakäik. Kaitserajatised olid jätkuvalt horisontaalsetest palkidest. Kogu muinasajal vältel üha rohkem levib komme matta surnuid maahaudadesse. Kuid on erinevusi tüüpilistest kristlaste haudadest. Meie muinasaja lõpu kalmed olid rikkalike panustega, palju töö – ja tarbeesemeid, ka ehteid. Haudade põhjal on võimalik ette kujutada omaaegset rõivastust. Põlvede juures on palju pronksspiraale, mida armastati riiete sisse põimida, pronksioksiid on säilitanud, ka tekstiili mingil määral. Kivikalmete juures korraldati peale matmist ka rituaale surnute mälestamiseks, on ka märke, et surnute austamine kestis aastasadu. Matmiskombed olid siiski erinevad, maahauad ja kivikalmed. Ida - Eestis jätkuvalt kääbastesse matmine (laibad, varem olid põletatud). Kombed olid Eesti eri aladel erinevad, on suur vahe rannikuäärsel Eestil ja sisemaa Eestil
annaabi.ee 
