Veised ja hobused olid tublisti väiksemad kui tänapäeval. Veised andsid vähe piima ja sedagi üksnes soojadel aastaaegadel. Hobuseid peeti lihaloomadena, kuid kasutati ka juba ratsudena. Lisaks karjakasvatusele tegeleti endiselt küttimise ja kalapüügiga nagu kiviajalgi ning maaviljelusega. Põllud olid üsna väikesed ning maaharimine käis peamiselt kõblastega. Saak lõigati luusirpidega ja leidus ka üksikuid kalleid pronkssirpe. Lina kitkuti ja temast kooti hiljem linast riiet, millest valmistati rõivaid. Uut põldu saadi alepõletamisega, alepõletamiseks valitud maalapil raiuti maha puud ja võsa maha ning lasti hästi kuivada. Pärast kuivamist süüdati puud ja võsa põlema. Tekkis tuhk, mis oli väga heaks väetiseks. Alemaa andis mõned aastad üsna rikkalikku saaki, kuid seejärel tuli umbes 15 aastaks puhkama jätta.
kohati koondus asustus. Tekkisid metallitootmiskeskused need hõimud, kes elasid maagirikastel aladel, spetsialiseerusid metallitootmisele. Nii näiteks on Uuralites valmistatud pronksesemeid leitud Skandinaaviast. Skandinaviamaadesse hangiti pronksi ka briti hõimudelt ning Kesk-Euroopast. Esimesed pronksesemed sarnanesid kiviesemetele. Hiljem kuju muutus täiuslikumaks, näiteks on pronksiajast kumeraid pronkssirpe, II at keskpaigad tulid uue relvatüübina kasutusele mõõk. Pronksist valmistati mõistagi ka ehteid. Samas püsisid ka neoliitilised sugemed, kuni rauaaja alguseni näiteks valmistati nooleotsi tulekivist. Pronksi kõrval valmistati veel ka kivist odaotsi. Samuti tuli ratastega vanker. Pronksi kasutuselevõtt arendas kõiki majandusharusid, eriti oli see tuntav põllumajanduses, kus töö kulu vähenes viiekordselt. Sel järgul leidis aset karjakasvatuse
annaabi.ee 
