tekitanud nii oma maalimisviisi kui ka vabameelse sisu tõttu. Ei olnud väga impressionist. Impressionistlikku pintslitehnikat ei omandanud Edgar Degas (1834-1917), kuid teda ühendab impressionistidega ta tööde nagu juhuslikuna tunduv ülesehitus, heledad toonid ja püüd vangistada üürikesi muljeid. Ta lemmikained ballett ja ratsavõistlused. Kujutas ka inetut. Auguste Rodin (1840-1917) tõi skulptuuri viimistlematus, kivi- või pronksipinnad ja nagu liigutuse pealt tabatud poosid. Haarava monumendi lõi Rodin Calais' linna kangelaslikele kodanikele, kes Saja-aastase sõja ajal enda elu teiste linnakodanike eest ohverdasid. Neoimpressionismi rajaja ning peaesindaja oli Georges Seurat (1859-1891). Neoimpressionistid uurisid teaduslikult seda, kuidas inimese silm näeb värve, ja sellele vastavalt lõid siis oma teosed. Värvid asetati lõuendile puhtana, kindlas suuruses punktikestena. Ka
Degas ei püüelnud erilise ilu poole, vaid kujutas ka inetuid nägusid ja poose, tihtipeale ilmneb ta töödes mingi sapine joon. Impressionism oma värvide ja varjundite, kõige hetkelise ja muutuva eelistamisega sobis peamiselt maalikunstile. Siiski leidus ka meister, kes püüdis impressionismi sobitada skulptuuriga. See oli prantslane Auguste Rodin (1840-1917). Rodin tõi skulptuuri näiliku viimistlematuse, lausa elavalt tukslevad kivi- või pronksipinnad ja nagu liigutuse pealt tabatud poosid. Teiselt poolt aga olid ta teoste tundelisus ja paatos võõrad impressionismile. Haarava monumendi lõi Rodin Calais' linna kangelaslikele kodanikele, kes Saja-aastase sõja ajal enda elu teiste linnakodanike eest ohverdasid. Impressionismil oli veel lühike järg voolu näol, mida nimetatakse neoimpressionismiks (neo = uus, seega uusimpressionism). Selle rajaja ning peaesindaja oli Georges Seurat (1859-1891). Neoimpressionistid uurisid
annaabi.ee 
