kaevati (EE, joon 104). Esimeses laevas oli kaks kirstu, mis olid ehitatud põletusmatuste jaoks, ning siit leiti pronksist nooleots, pintsett, pronkseseme katke ja nivendiline kõrvaga kausike. Teises kalmes oli üks kirst, mille kõrvalt saadi riibitud savinõu kilde ning kaugemalt jahvekivi ja kivikirve toorik. Kalmete rajamine dateeriti uurija poolt pronksiaja IV ja V perioodi vahetusse, seega u aasta 900 paika eKr. Väo laevkalme oli mattunud eelrooma rauaaja kivikirstkalme rusude alla. Pronksiaegsete laevkalmete kodumaaks peetakse Ojamaad, kus neid rajati alates IV perioodist kuni eelrooma rauaaja alguseni. Enamik laevkalmeid kuulub Ojamaal küll nooremasse pronksiaega ning neid, mida saab dateerida eelrooma rauaaja algupoolde, on vaid mõni üksik. Et viimased asuvad samades rühmades pronksiaegsetega, siis on siin tegu kirjeldatud matmistraditsiooni püsimisega üle kahe ajastu piiri. Üksikult on noorema
Tõenäoliselt on sel perioodil Eestisse sisse toodud ka koduhobune. Nooremaks pronksiajaks (X-VI saj. eKr) on 4 karjakasvatus laiemalt välja kujunenud, seega võib oletada, et eelneval perioodil toimus järk- järguline üleminek küttide-kalurite-korilaste elatusviisilt karjakasvatusele. Rauaaja varasematest perioodidest ei ole asulaid ega linnuseid teada või on need pronksiaegsete muististega segunenud. Seetõttu ei saa jälgida karjakasvatuse arengut sellel perioodil. Eelviikingi- ja viikigiaegsete asulate ja linnuste luumaterjalis torkab kohati silma hobuseluude rohkus. Lõuna-Eestis näib olevat suur tähtsus seakasvatusel. Hilisrauaajal on hobuseluude osatähtsus enamikus uuritud piirkondades suhteliselt väike. Keskaegsetes materjalides sõltub erinevate loomaliikide osatähtsus suurel määral sellest, kas tegemist on linnaga või asulaga
annaabi.ee 
