Ta pidas kirjavahetust Diodarioga. Reisidel juhtus temaga palju kummalist, ka elas ta väidetavalt üle katastroofi Tauruse jalamil. Kõikidest senileiutatud relvadest peeti hävitavamaks Leonardo padrunit, mis lõhkeb kui srapnell vaenlase ridades ja sellest lendavad välja mürgiste aurudega täidetud nooled. Ta soovitas, et need sisaldaksid väävlit, mis mürgitab kõige rohkem vaenlasi. Leonardo lause, millele ta pani kõige rohkem lootusi: ,,Kõige lõpuks.. ma võiksin luua pronkshobuse, mis tooks surematu kuulsuse ning au teie isa ja valitseja õnnelikule mälestusele ja ka Sforzade kuulsale suguvõsale." 15. aprillil, 1483. aastal seisid notar Antonio de Capitani eest vennaskonna eestseisja Bartolomeo degli Scarlione ja kolm maalikunstniku, kaks Predist ja Leonardo, et kirjutada lepingule alla. Nad ei osanud arvatagi, et kakskümmend kolm aastat käib selle lepingu ümber vihane tüli. Lepingu järgi kohustusid kunstnikud
kohtukirjutajad piduliku päeva auks hommikul kohtupalati eesistuja ukse ette olid pannud. Gringoire sai sellestki äpardusest kangelaslikult üle, ta tõusis püsti ja jõudis jõe äärde. Ta jättis selja taha tsiviilkohtu ja kriminaalkohtu vanglahooned, läks piki kuningaaedade suurt müüri kulgevat sillutamata tänavat, kus pori üle jalapöia ulatus, ja jõudis Vanalinna lääneossa, kus ta mõni aeg Lehmade Ülevedaja saarekest silmitses, mis nüüd Uue silla ja pronkshobuse alla ära on kadunud. Saareke teisel pool kitsast valkjat veepinda paistis talle pimedas musta massina. Väikese tulukese valgusel võis siin aimata mingit mesipuu laadi hütti, kus lehmade ülevedaja öösiti peavarju leidis. «Õnnelik parvemees!» mõtles Gringoire. «Sa ei unista kuulsusest ega tee pulmaluulet! Mis puutuvad sinusse naisi võtvad kuningad ja Burgundia hertsoginnad? Ei tunne sa ka muid karikakraid peale nende, mida aprillikuu aas su lehmade jaoks kasvatab! Aga mina, poeet,
annaabi.ee 
