Kolhisesse sõitvad argonaudid oma laeva külge kinnitasid. Edaspidi püstitati pühadesse paikadesse ohvrialtarid ning seejärel jumaluse hoone - naos, kuhu oli paigutatud jumala raidkuju. Esialgu ehitati templid puust. VII sajandil e. Kr. hakati püstitama juba monumentaalseid kiviehitisi. Vanim templitüüp oli antidega tempel. See koosnes siseruumist naosest ja selle esiküljel eenduvatest müüriosadest - antidest, milliste vahel paiknes kaks sammast. Nii tekkinud eesruumi nimetati pronaoseks. Edaspidi jäeti antid ära ja nende asemele paigutati templi ette neli sammast. Tekkis uus templitüüp - prestüül. Kui sambad ehitati ka naose tagaküljele, siis nimetati templit amfiprestüüliks. Kunstilise täiuslikkuse saavutab kreeka tempel peripteeri kujul, s.t kui sammasterida ümbritseb kogu hoonet ning nende ja naose vahele jääb ringkoridor. Tuntumaid peripteere on Zeusi tempel Olümpias ja Poseidoni tempel Paestumis
Arenenum templitüüp on prostüül, mille kitsamal küljel on neli sammast, amfiprostüülil aga paikneb mõlemal kitsamal küljel sambarida. Kreeka templi klassikaline vorm on peripteer, kus kogu templihoonet ümbritseb sambarida. Klassikalisel peripteeril võrdus sammaste arv pikemal küljel kitsama külje kahekordse sammaste arvuga pluss üks sammas. Peripteeri siseruum jaotus cellaks, pronaoseks ja opistododmodeks. Peripteeri variantideks on pseodoperipteer, kus sammaste rida liitub poolsammastena seinaga. Dipteer on kahe ümbritseva sambareaga templiehitis, pseododipteer aga ühe sambareaga, mis asetses seinast kahe sambarea kaugusel. Peripteer oli lähtepunktiks ka sammastega ümbritsetud ümarehitisele e. tholosele (ka monopteer). Säilinud templid on ehitatud marmorist, kuna aga esialgne materjal on olnud puu, siis konstruktsioon pärineb puuarhitektuurist
annaabi.ee 
