Looming: Alustas humoreskidega 15 aastaselt. Kuulsaks sai 1990 aastate alguses Ivan Orava lugudega Pühapäevalehes. Ta on toonud eesti kirjandusse täiesti uue huumori. Vana huumor oli sotsiaalne, uus on absurdne. Naerab eestlaste rahvustunnete ja kõigi pühade asjde üle. Ta kirjutab lugusid seeriatena. Neis tegutseb isik, kelle pilgu läbi maailmast räägitakse. See isik on mõnikord välja mõeldud (Orav, Seljanka), mõnikord aga on tal tuntud prominendi nime, hääl ja nägu (Vähja Tiit, Heintz (lavastaja Eino Baskin), Lennu taadu). Igaühel on oma monomanne vaatenurk või eluviis, mille ta on absolutiseerinud. Proosateosed: "Ivan Orava mälestused, ehk, Minevik kui helesinised mäed" 1995 "Sirli, Siim ja saladused" "Sibulad ja sokolaad" "Rehepapp" tõlgitud soome ja norra keelde. Romaan eesti rahva elust mõisahärrade rõhumise all, ära kasutatud eestlaste ebausku, vaimukas sõnaseadmine. "Leiutajateküla Lotte"
siluda. Õrnad ookrid jooned annavad figuurile mingi aura, tugevad värvid paneks talle piirid. Ooker on tolerantne, teda saab teistega integreerida ja vajadusel katta. Nagu paljudel pruunikatel toonidel on ka ookril maandav võim. Seda värvi esineb looduses palju, nii on temaga kerge samastuda. Sel sygisel tabas moemaailma tõeline ookribuum. Kõige ihaldusväärsemaks objektiks sai ookrikarva mantel. See ilutses iga teise prominendi seljas. Hullunud fashionistad kraapisid pööningul välja oma emade ja vanaemade vintage mantlid ja jakid. Mina ka, mina ka! Keegi ei otsinud omale kollast või pruuni ihukatet, ooker on ainuke õige ja autentne. Isegi mystiline, kuidas minu jaoks selline näotu värv võib mingis vormis muutuda atraktiivseimaks asjaks maailmas. Järelikult on tal ikka mingi jõud. Võib-olla on asi prioriteedis. Ühiskond üritab, kas meelega või alateadlikult liikuda näilise juurest autentse poole
teeb saateid: istub ja küsitleb teisi. Mul pole inimestelt midagi küsida.'' Aastal 1996 astus Andrus Kivirähk Eesti Kirjanike Liitu. Aastast 1990 kuulub Eesti Üliõpilaste Seltsi. Ta töötab Eesti Päevalehes, kus suur osa tema tekste on ka esmaavaldatud. Hariduselt ajakirjanik. Kirjutab lugusid seeriatena. Neis tegutseb isik, kelle pilgu läbi maailmast räägitakse. See isik on mõnikord välja mõeldud (Orav, Seljanka), mõnikord aga on tal tuntud prominendi nimi, hääl ja nägu. Igaühel on oma monomanne vaatenurk või eluviis, mille ta on absolutiseerinud. Ta on toonud eesti kirjandusse täiesti uue huumori. Vana huumor oli sotsiaalne, uus aga absurdne. Naerab eestlaste rahvustunnete ja kõigi pühade asjade üle Alustas humoreskidega 15 aastaselt. Kuulsaks sai 1990 aastate alguses Ivan Orava lugudega Pühapäevalehes. Andrus Kivirähk kirjutab nii täiskasvanutele kui ka lastele. Ta eelistab teatrit üle rommanide. 1
kasutamisega juhtlõigus. • Sündmusele keskenduvas juhtlõigus ei kasutata tavaliselt nimesid va siis, kui isik või organisatsioon on üldtuntud. Kui on vaja kasutada vähe tuntud nime, siis panna juurde identifitseeriv info. • Kui sündmuses on kõige olulisem konkreetne isik, kes midagi ütles või tegi, või kellega midagi juhtus, siis paigutatakse ta juhtlõiku. Isikukesksed uudised võivad olla kolme liigi: 1. Uudise väärtus on prominendi isikus. Antakse juhtlõigus nimi ja paigutatakse see juhtlõigu algusesse. 2. Uudise väärtus on see, mida ta on teinud või öelnud(nt mõrv). Tegelane pannakse tavaliselt juhtlõigu algusesse, kuid mitte nimega. Nimed ja pikad identifitseerivad andmed antakse järgnevas lõigus. Kasutatakse tihti õnnetusjuhtudes. 3. Uudise väärtus on see, kus mingi isikuga juhtus midagi, mis tegi temast olulise uudisaine(preemia, ametikoht jne)
annaabi.ee 
