meistritöö on õigesti elatud elu.” Soovin siinkohal jällegi öelda, et õige on just iga inimese enda sisetunde küsimus. Elustiil kujuneb välja soovide, unelmate ja sihtide abil. Paljud defineerivad oma elu õigsust läbi usu, kuna tihtipeale on just religioonis väga kindlalt ära määratletud see nn kõige “õigem elu”. Inimloom on kujunenud selliseks, et kunagi ei tehta midagi üleliigset. Mis üleliigne- see järelikult kulutatud vaev, mida saaks kindlasti projetseerida mujale. Kuid see paneb mõtlema elu tühisusele. Päevast päeva tegutseda vaid nii, et hädavajalik saaks tehtud, normid täis ja siis….. See ongi kurb reaalsus. Mitte keegi ei suuda elu täielikult hinnata. Paratamatus on see, et mingil hetkel inimene siiski hakkab võtma kõike seda iseenesestmõistetavana. Kaob tõeline ilu hindamine, kogemuste ja hetkede võlu, sest pidevalt ei koputa peas mõte, et meie aeg on piiratud. Needsamad hetked, mis teevad elu väärt elamist, on meil
Kui 70-aastane professor jookseb oma kaasa juurest ära noore kauni lauljatariga, siis on temast anima võitu saanud. Ideaali kujutis liigub ajas vastupidiselt. Mida vanemaks ta saab, seda nooremaks kujutis muutub. Poisi jaoks on ideaal ema (vanem naine), vanema mehe jaoks juba noorem neiu. Kui anima mehe üle valitseb on ta kapriisne, tujukas, emotsioonide pundar, hea intuitsiooniga, irratsionaalne, müstiline. Animus ehk mehelikkuse alge naises armastab ennast projetseerida igat sorti kangelastele. Kui animus valitseb naise üle, siis resultaadiks on ratsionalism (mõistu ainus tõese teadmise allikas), võimukus, jõulisus. Kui mehed saavad enamasti aru, mis see anima koondkujuna võib tähendada, siis naistel on väga keeruline sellest animusest aru saada, sest ta ei ole kindlapiiriline. Ei moodusta ühte tervikut. Jungil on selline tähelepanek lääne kultuurist, et igapäevases elus meestel on kalduvus mitut naist
annaabi.ee 
