Loengus kasutasin kaht paroodia näidet: lõiku Don Quijote algusest ja lõiku Lodge’i romaanist „Väike maailm“ (vt slaidid)? Millest on neis katkendites aru saada, et intertektuaalne suhe on parodeeriv? Kas on aru saada, millise kirjanduskonventsiooni pihta on paroodia suunatud? Milline roll on paroodial ja pastiššil postmodernistlikus kirjanduses (L. Hutcheoni ja F. Jamesoni arusaamad paroodiast ja pastiššist). Intertekstuaalsus tähendab eelnenud teoste kordamist, problematiseerimist ja muutmist; teos on eksisteerib teise tekstide seas ja suhestub nendega; teose tähendus on seotud kirjandustraditsiooniga ja suhestub sellega. Kirjandus on kogum omavahel seotud tekste, mis suhestuvad üksteisega. Kirjandusteos omastab tähenduse kirjandustraditsiooni sees, osana kultuurist ja inimkonna olemusest. Suhestumine: teadlik matkimine (žanrinormid, kordamine, problematiseerimine, muutmine),
Kunst pole mitte uue loomine, vaid valimine paigutamine uude keskkonda ja tähenduse tekitamine. (Kodune teema mõnes mõttes ennnetas Saussure'i, Derridad kõik on tekst, sõltub kontekstist jne) Ühtlasi sama mõte mis Zürichi dadal, näkku viskav ja ironiseeriv varasema suhtes (mõned inimesed hakkavad kunstnikeks, sest ei viitsi tööle minna :D) Tegutses maletajana. Kolmas suund tema teoseid võib vaadata kui kunsti piiride teadvustamist ja uut moodi tõmbamist, problematiseerimist. FRANCIS PICABIA 1879-1953 Reisis NY, Barcelona ja Zürichi vahel. Absurdi esitamine mõistlikkus kui üks lääne maailma põhiväärtusi; absurdi esitamine selle vastu võitlemiseks. Sõja lõpus dada hajus sakslased läksid saksamaale tagasi, ülejäänud Pariisi kus tekkis tihe konkurents koha peal olevate ja sarnaste vaadetega inimestega tekkis kaks dada koolkonda (Zürichi järjekindlad anarhistid kes harrastasid absurdi; mõnes mõttes positiivsema
annaabi.ee 
