Paul Rummo ja Minni Nurme seni sotsialistlik looming. Debüteerisid Ellen Niit, Lehte Hainsalu, Kalju Kangur, Juhan Saar. Eesti kultuuris oli see renessansiaeg. Öeldi lahti nõukogulikust kunstist. Kirjanduselu elavnes, aktiviseerusid seni vaikinud kirjanikud, suurenes tõlketeoste hulk, tekkisid kontaktid välismaailmaga. Väliskirjanduse tõlked panid aluse eesti kirjanduse muutumisele. Raamatute tiraazid suurenesid. Hoogustus kultuuri massitarbimine. Proosas läheneti realistlikule probleemkirjandusele. On räägitud 1960. aastate pöördelisest tähendusest kogu maailmas, nn kuldsetest aastakümnetest. Nii Eestit kui ka muud maailma iseloomustavad 1950. aastate lõpul ja 1960. aastate alguses inimese orienteeritus uuenemisele, nooruse väärtustamine, optimistlik tulevikunägemus, huvi teaduses ja tehnikas toimuvate kiirete muutuste vastu jne. Kuigi kunstilistesse küsimustesse poliitiline järelvalve 1960. aastate lõpuks enam ei sekkunud, tuli süsteemi nõuetega arvestada.
mandunud" kodanliku korraga. 1950. ja 1960. aastate vahetuse trükis ilmuv kirjandus on siiski veel üsna tugevalt sotsialistliku realismi paradigma kütkes - kirjanduses võib rääkida ilmselt tolle ajaga seoses sotsialistliku realismi avarama ja leebema kaanoni valitsemisest. 50ndate keskel olid avardumistendentsid endast kõigepealt märku andnud proosas: järk-järgult sai võimalikuks karakteri mitmeplaanilisuse avamine ja lähenemine realistlikule probleemkirjandusele, samuti suurem seos tegelikkusega dokumentaalkirjanduses (Velsker 2001: 416). Samuti olid muutused värsiloomingus, pannes aluse kümmekond aastat väldanud luulekesksele kirjandussituatsioonile. Vabavärsi tulek oli märk muutustest, millega kirjanduses tõrjuti kõrvale sotsialistliku realismi kitsam kaanon ja asendati sotsialistliku realismi laiendatud võimalustega (Velsker 1998: 121). Sulaprotsessi alguses saab oluliseks endiste arbujate Kersti Merilaasi ja August Sanga
annaabi.ee 
