põhjal kirjutab ta uurimistöö. Arheoloog teeb väljakaevamisi, selle käigus kogub leida, fiktseerib muistise konstruktsioon, tehakse kirjeldisi ja fotosid. Arheoloog teeb sarnase konspekti, nagu teeb ajaloolane arhiivis. Väljakaevamised on ka üks osa konspektist. Arheoloogia hävitab oma uurimisobjekte, seal kogutakse küll palju materjale, aga tulevikus keegi teine seda objekti enam kaevata ei saa. Muinsuskaitse all peab olema. Arheoloogilised kaevamised: Probleemkaevamised Päästekaevamised (järk-järgult kasvanud, üle 90% uurimistöödest on päästekaevamised) Arheoloogilised kaevamised Pompeis 18. sajandil – asjahuvilised (arheoloogid) vaatasid pealt, kuidas töömehed kaevasid. Põhiline oli tähelepanu ehitistel ja suurematel skulpruutidel, väiksed esemed jäid sageli tähelepanuta. Fotogrammeetriline plaan – tihti selgem, kui käega joonistatult. Kameraaltööd (järgneb arheoloogilistele kaevamistele, nn teine etapp)
(ekskremendid) proov iga 1-5 m. Samuti kasutatakse georadarit maapinda suunatakse raadiolained ja vastavalt sellele, mis maapinnas leidub, peegelduvad kiired tagasi, arvutis kuvatakse pilt maapinna ,,sisemusest". Tänapäeval väga täpsed, suudavad ka mullakihte eristada. · 90% on päästekaevamised (arheoloog peab ehitusele eelnevalt läbi kaevama ala, mis hiljem võib täielikult hävitamisele minna) ning 10% on probleemkaevamised · Kaevamine toimub 10 cm kihtide kaupa. Oluline on kaevandi profiilide ja seinte jäädvustamine. Kaevatakse kuni inimtegevuse jäänused lõppevad ehk algab looduslik mullakiht kaevamiste viisid: a) horisontaalne, b) kihtide kujunemise järgi KAMERAALTÖÖD tuleb koostada aruanne (fotod, fikseeritud andmed, joonised, tänapäeval ka tõlgendused, dateeringud). · Enamik esemeid dateeritakse tüpoloogilise metoodi alusel Põhjamaade pronksiaja
annaabi.ee 
