aastast, mil Paul Crutzen ja Eugene Stoermer avaldasid rahvusvahelise geosfääri-biosfääri programmi (IGBP) uudiskirjas sellenimelise artikli. Antropotseeni kui Inimese Ajastu mõiste leidis kohe laialdast vastukaja, muutudes kiiresti peavoolu terminiks just tänapäeva keskkonnaprobleemide kontekstis. Erinevalt seni käibel olnud mõistetest nagu „kliimasoojenemine”, „bioloogilise mitmekesisuse vähenemine” jpt, mis osutavad keerulise probleemidepuntra ühele aspektile, lubab „Antropotseen” rääkida kogu keskkonnaproblemaatikast tervikuna, osutades ühtlasi põhisüüdlasele. Vaevalt oleks Antropotseeni mõiste oma praegust populaarsust saavutanud, kui selles ei kohtuks paljud Õhtumaade filosoofias juba sügavalt juurdunud ideed inimesest ja tema eksistentsist: õhtumaade allakäik, tsivilisatsiooni hukk, õilis metslane. Juba sõna ise – „inimese ajastu” –
ADHD ning neile kibekähku medikamentide määramine pole lahendus. Uuringud ADHD ja depressiooni puhul on näidanud, et hoopis tõsisemad asjad tulevad ilmsiks alles palju hiljem. Tuleb välja, et üldine ravimisüsteem ei toimi. Ja ei toimi just meie eriliste indigolaste puhul. Väidetavalt uuringud jätkuvad ning meditsiinivallas on tehtud algust edusammudega. Ja siiski on see alles tänase stressirohke maailma poolt põhjustatud tohutu probleemidepuntra lahtiharutamise algus. Kuid lahendused on siiski tulekul. Tähtis on see, et iga lapsevanem peaks teadma võimalikke alternatiive nende laste mõistmiseks. Meil ei saa eluseeski olema terveid õnnelikke tasakaalustatuid lapsi, kui oleme ise läbinisti stressis, lootusetud või kannatame krooniliste pooluste ümbervahetumiste all. Tore on see, et paljud lapsevanemad, kes aitavad oma indigolast, aitavad ka samal ajal iseennast.
annaabi.ee 
