Noor Wittgenstein tundis kogu aeg muret, et ta võib surra enne, kui jõuab lahendada loogika-alased küsimused, mille üle ta pead murrab. Traditsiooniline, süstemaatiline õppimine Wittgensteini ei huvitanud. Ta ei jõudnud kunagi korraliku teoreetilise üldhariduseni. Kogu elu leidsid ta tähelepanu mitteakadeemilised, religioosse häälestusega elufilosoofid nagu Kierkegaard või kirikuisa Augustinus ning Dostojevski ja Tolstoi. Oma probleemiasetustes oli ta iseseisev ja teda ei huvitanud küsimused, mida ta ise fundamentaalseks ei pidanud. Seejärel siirdus Wittgenstein Norrasse, kus ühe fjordi kaldal omaehitatud onnis elades töötas ta välja oma tähendusteooria alused. Viimane põhines keelelise propositsiooni ja välise fakti loogilise vormi sarnasusel. Loogilist vormi ennast selle teooria järgi aga mõistagi sõnadega väljendada ei saanud, kuna vastasel juhul oleks tekkinud paradoks; seega oli kogu
" ,,Mõlemast," vastas ta ja jätkas kõndimist. Noor Wittgenstein tundis kogu aeg muret, et ta võib surra enne, kui jõuab lahendada loogika- alased küsimused, mille üle ta pead murrab. Traditsiooniline, süstemaatiline õppimine Wittgensteini ei huvitanud. Ta ei jõudnud kunagi korraliku teoreetilise üldhariduseni. Kogu elu leidsid ta tähelepanu mitteakadeemilised, religioosse häälestusega elufilosoofid nagu Kierkegaard või kirikuisa Augustinus ning Dostojevski ja Tolstoi. Oma probleemiasetustes oli ta iseseisev ja teda ei huvitanud küsimused, mida ta ise fundamentaalseks ei pidanud. Wittgenstein ei olnud oma vaimulaadilt teadlane või õpetatud teoreetik. Pigem oli ta vankumatu ja veendumuskindel kunstigeenius, kes elas hullumeelsuse piirimail. 5 Teda piitsutasid tagant tema enda seesmised deemonid ja kirgastused. ,,Ma ei ole religioosne inimene," ütles ta oma karjääri lõpupoole ühele õpilasele, ,,kuid ma ei saa
annaabi.ee 
