miniatuuri kujutlusväli, ta loob oma ainest tervikliku kogupildi. Domineerib lüüriline meeleolu või filosoofiline mõtisklus. Ilukirjanduslik ESSEE - arutlev lühipala. Ei taotle objektiivsust ega teaduslikkust, esitab kirjutaja subjektiivseid seisukohti. Kirjutatud isikupärases stiilis. Ei pea liikuma loogiliselt faktilt faktile. Eesmärk on paeluda lugeja huvi ja vabastada ta mõttestampidest. Hea essee on vaimukas ja tabav. ! Essee kirjutamine nõuab: ! ! 1) läbimõeldud probleemiasetust ! ! 2) hoidumist moraliseerimisest ! ! 3) autori isikupära ! ! 4) autori silmaringi avarust ning mõttesügavust Esseel ei ole väga kindlat ülesehitust, ent talle tuleks esitada teatavad nõuded: ! ! 1) Tekst võiks koosneda katkematust mõttearendusest - vahele ei tohiks jääda mõttelünki, tühikuid eri väidete vahel. ! ! 2) Tekst peaks sisaldama konflikti - kirjutist hoiab koos pinge ! ! 3) Teksti autorihoiak võiks olla püsiv - ei peaks hüplema tundelisest
Tekst sünnib tähenduseks, lugeja tõlgenduseks. Tekst, mida keegi ei loe, ei saa diskursuseks. Mõistlik on pidada tekstiks tõlgendust, mille lugeja loob, seostades laused olukordade ja tähendustega. Tähenduslikustamine ehk tähenduse andmine – lugeja annab tekstile tähenduse seda tõlgendades. Lugeja toodab tekstimärkidest uusi märke, mis määrab teksti määratluse. Tõlgenduse ja tähenduse samastamine hõlbustab tekstianalüüsi probleemiasetust. Uurijal on ülesanne selgitada teksti võimalikke tõlgendusi. Iga uurija peab olema teadlik, et uurijana ta ise ka tõlgendab tähendusi. Tähendusi pole algupärases mateerias olemas, sest tekivad alles lugedes. Kelle käes on tähendus? - Tähenduse määrab teksti autor. - Tähendus on tekstis. - Tähenduse loob kuulaja/lugeja. Kirjalikus tekstis on peale sõnade õigekirjasüsteem, esiletõstetud kohad, küljendus- ja
annaabi.ee 
