Verivorstid valmistatakse keedetud lihast ja subproduktidest (seapea, saba jne), millele lisatakse 50% verd ja kruupe. Esimeseks etapiks on tooraine ettevalmistamine ehk keetmine kuni tooraine pehmenemiseni, jahutamine ja tükeldamine. Tooraine keedetakse enamasti lahtistes kateldes. Tooraine peenestamine toimub hundis, peenestusastmeni 2…3 mm. Järgnevalt toimub peenestatud koostiskomponentide, kruubi ja maitse- ning lisaainete segamine segistis või kutris. Edasi suunatakse vorstimass pritsimisele. Pritsitud verivorstid suunatakse edasi keetmisele, kuni toote sisetemperatuur on tõusnud 71 ˚C-ni. Ülesuitsutatud verivorstide tootmisel toimub peale keetmist ka suitsutamine. Viimaseks etapiks on jahutamine, mille lõpuks peab toote sisetemperatuur olema jõudnud +2…+6 ˚C juurde. Verikäkid Verikäkkide valmistamiseks kasutatakse sea- või veiseverd, rukki- ja nisujahu, pekki maitsestamiseks keedusoola, jahvatatud musta pipart, söögisoodat ning äädikhapet.
nad parandavad taimede kasvukeskkonda, küll aga ei sisalda otseselt taimetoiteelemente. Kuidas bakterväetisi kasutatakse? 1) Segatakse seemnematerjali hulka. 1 pakend 1 ha-le külvatava külvimaterjali töötlemiseks või 1 ha põllu töötlemiseks. 2) Segamine katteviljaseemnega. Katteviljaseemneid ei tohi puhtida (puhtimine külvimaterjali töötlemine haiguste tõrjeks) 3) Põllu töötlemine. Preparaat lahustatakse vees ja lisatakse pritsimisele, 200...400 l/ha. Prits ei tohi sisaldada pestitsiidide jääke. Preparaat ei tohi jääda päikese kätte. Bakterväetiste säilivus on 1 aasta. Tähtsamad bakterväetised on: Mügarbakteriin moodustab taime juurtele mügaraid, milles seotakse õhulämmastik. Igale liblikõielisele perekonnale on oma spetsiifiline mügarbakteri tüvi. Rhizobium sp. (species) mügarbakterid liblikõielistel Azotobacter sp. Mügarbaktereid saab mulda juurde anda bakterväetistega.
annaabi.ee 
