lubjatud seinu liigestasid laiad punaseksvõõbatud väravad. Sama laadi ehitus oli kogu õue vasakut külge täitev ait. Kaks rida punaseks värvitud luuke jaotasid selle seinad sümmeetrilisteks pindadeks. Lossiõu oli igast neljast küljest suletud keskaegse kivimüüriga ja selle siseõue ülejäänud kahte külge palistasid mõisateenijate kahekordsed elumajad. Keset õue oli punaseksvärvitud pritsikuur postikujulise pumbakaevuga selle ees. Pumbakaev oli kogu õue keskpunktiks ja selle kõrval ristusid kaks munakivisillutisega teed. Nende teedega neljaks jaotatud õue kahes nurgas olid kõrged puud, ühes võimas loss ja viimases kõrge lattaiaga piiratud koppel. 14.juulil 1941 põlesid nii Põltsamaa loss kui kirik sõjatules.
Minu vanaema meenutusi lapsepõlvest, noorusaastatest ja sõjaajast. Mina Kristel Saareleht kuulasin oma vanaema meenutusi lapsepõlvest,koolipõlvest ja järgnevast iseseisvast elust.Otsustasin,et see on nii põnev ja panin kuuldu kirja. Vanaema sündis 1935. a. Harjumaal, Rae vallas, Arukülas, kus tol ajal oli ka turbatööstus.See oli nagu väike ,,linnake",kus oli viis elumaja, mitu vrakki elamiseks, töökojahoone, laudad (tööliste loomade tarvis), saun, laohoone, pritsikuur, kaks tiiki, klubihoone (mida hiljem hakati kutsuma ,,punanurgaks"), pood ja palju muud. Kõik see asundus oli ühendatud kitsarööpmelise raudteega, Aruküla raudteejaamaga, mis oli turba ümbertöötlemise estakaad. Turvast laeti ümber tavalistele raudteevagunitele, et siis transportida see laiali üle Eesti. Vanaema isa oli turbatööstuses masinist ja ema hooajatööline. Lapsepõlves oli ta suviti, kui ema tööl oli,oma vanaema juures. Oma kooliteed alustas vanaema 1944. aastal
annaabi.ee 
