Tema kirjeldamine keskvokaalina võib olla põhjendatud puht-akustilises plaanis (formantanalüüsi tasemel), fonoloogia ja häälduspraktika (nt keeleõppe) seisukohast aga eksitab, kuna just suund (ees või taga) on eesti vokaalimoodustuse olulisemaid tunnuseid. Ka eesti ü ja ö ei ole keskvokaalid vaid õige pisut võib nende moodustus olla tagapoolsem, võrreldes illabiaalsete (huulestamata) vastetega i ja e. NB! skeemil punktide juures märgitud kardinaalid on nn primaarvokaalid. Neist igaühele saab "sekundaarse" vaste, kui eesvokaalid ja [] huulestada, ülejäänud tagavokaalid aga delabialiseerida (vt Ladefoged). Sekundaarvokaalide sümbolid IPA järgi (sulgudes vastava primaarvokaali märk). Eesvokaalid alanevas järjekorras: y (i), (), ø (e), oe (), OE (æ). Tagavokaalid: (u) analoog meie õ-le, () inglise luck (praeguseks arhaism, enamasti asendunud keskvokaaliga []), () madalaim labiaalne tagavokaal (ingl hot, mida varem hääldati []-na)
paremal ümardatud (ü). Põhitunnuste kõrval ka muud tunnused: 1) Nasaalsus (märgitakse tildega) - õ 2) Eespoolne või tagapoolne keelejuur 3) Vokaali kõrgenemine või madaldumine 4) Vokaali eespoolsemaks või tagapoolsemaks muutumine 5) Vokaali helituks muutumine - ḁ 6) Vähenenud või suurenenud huulte ümardatus 7) Vokaali mittesilbilisus - ṷ Vokaalid jagunevad esinemissageduse poolest primaat- ja sekundaarvokaalideks. Primaarvokaalid on need, mis asuvad diagrammi välispiirjoonel (v.a a). Primaarseid hääldatakse ümardatud huultega. Primaarvokaalides ei ole tavaliselt piiranguid. Sekundaarvokaalid esinevad harvemini, üldiselt keeltes vähem, ja piirangutega. IPA VOKAALDIAGRAMM [ɑ] – illabiaalne madal tagavokaal [ɔ] – labiaalne keskmadal tagavokaal [o] – labiaalne keskkõrge tagavokaal [u] – labiaalne kõrge tagavokaal [ɒ] – labiaalne madal tagavokaal [Ʌ] – illabiaalne keskmadal tagavokaal
annaabi.ee 
