See aga osutub võimalikuks vaid tänu sotsiaalsele vastastikusele mõjule lapse ja tema eest hoolitseva inimese vahel. Mudilase arengu seisukohalt on võtmeküsimuseks vanematega suhtlemine. Isal ja emal on seejuures erinevad rollid, mõlemal on oma spetsiifilised ülesanded. Ometi ei suudeta tänapäeval isa ja ema spetsiifilist tähendust alati aktsepteerida. Uurimistulemustest võib siis järeldada, et sõltumata vanemate enda soovist, valib laps esimeste elukuude jooksul endale nn primaarobjekti ehk esmaste tunnete sihtmärgi. Ja lapse mina hakkab arenema just selle primaarobjekti toel. Mudilase jaoks pole vahet, kas primaarobjektiks on bioloogiline ema või keegi muu. Piisab, kui see isik on esimese eluaasta jooksul pidevalt saadaval. Järelikult võiks see kiindumuse objekt olla ka kasuema, (võõras)isa, või keegi muu, kes täielikult vastutab lapse eest. Suurimad sansid esimese kiindumuse objektiks kujuneda on muidugi emal: raseduse kogemus on jõuline
samast soost vanemat. (Mangs, Martell 2000:329) Suhted võivad võtta folie a deux vormi, s.t need on peegelreaktsiooniks, mis teatavasti saab toimuda lühemat aega, kuid võib samuti tähendada algse seose ümbertöötlemist, nõnda et need suhted sõlmitakse selleks, et taasluua sümbiootilise või sadomasohhistliku olemusega lahendamata tunge. (Mangs, Martell 2000:329) Armumine tähendab uute objektide libiidset laadimist, mis on vahel siiski suuresti primaarobjekti vastu suunatud armastuse taaskogemine. (Mangs, Martell 2000:329) Heaks objektisuhteks peetakse päevikut. See on täiesti eriline nähtus, mis on omane keskastme klasside noorukitele, eriti tüdrukutele. Päevik mängib intiimse usaldusaluse rolli ja tal on objektiga võrreldav kvaliteet. Päevik täidab emotsionaalse tühiku, mis tingitud äsjatekkinud tungist, mille veel ei ole väljundit ja mis seega annab fantaasiale tähtsa funktsiooni. (Mangs, Martell 2000:330)
annaabi.ee 
