juba oma isa eest kätte maksnud. Tasuja tardus, võitlus lossisaalis peatus. Kui Tasuja uuesti sõna suust sai, ütles ta oma meestele, et vennad Tallinna all on hädas ja tuleb appi minna. Lahing Lodijärve lossi pärast oli lõppenud. Tasuja jõudis oma hõrenenud võitlussalgaga Tallinna alla ja sai kohe aru, et see võitlus siin jääb neile kõigile viimaseks. Hüüdega:" Sureme surmates" viis ta oma võitlejad lahingusse. Viimaks välkus ka Tasuja mõõk viimast korda ... Eestlase priiusevaim oli viimast korda lühikeseks ajaks lõkkele löönud. Nüüd unustas rahvas taas rahvuse, vabaduse, esivanemad. Pikk raske uni algas.
pikkamisi . . . Pärast õnnetut lahingut Tallinna all kadus mässavate eestlaste õnn täiesti. Landmeister kihutas neid igal pool kui metselajaid taga, raske, verine nuhtlus langes õnnetu rahva kaela, kes oli julgenud oma kadunud priiust jõuga tagasi püüda. Aasta pärast valitses laastatud maal jälle rahu. Paar aastat hiljem -- 1346 -- müüs Taani kuningas Eestimaa, mille ordumeister juba enne pandiks oli võtnud, 19 000 marga hõbeda eest Saksa ordule. Eestlaste priiusevaim oli lühikeseks ajaks lõkendanud. Pärast seda ei julgenud nad enam niipea vastu hakata, ehk küll raudne orjaikke neid raskemini rõhus kui enne suurt mässu. Eestlane unustas ajutiseks oma rahvuse, unustas esivanemad ja nende vabaduse, ja pikk, raske uni algas. Villu võitlused 1 Mitusada aastat on sellest nüüd mööda läinud ja mõistlik lugeja usub vist ilma meie tunnistusetagi, et selle jutu kangelast enam elus ei ole. Aga kui ta tänapäeval veel elaks,
annaabi.ee 
