Kuna Priidu pidi olema esimeses kotis siis esimene kott jäeti esialgu terveks. Kuid kui Krõõt välja lasti vangist ja selgus et Priidu oli hoopis taga pool kotis juba surnud siis sai Krõõt närvivapustuse. Tuli välja, et Komtuur on Priidu ja Maie pärisisa. Eestlaste suur mäss lõppes hoopis õnnetul viisil. Mõõk, nälg ja katk murdsid poole rahvast maha; järelejääjad paindusid veel raskema ikke alla. Kõige kauem võitlesid saarlased aga neidki võideti. Sepp Villul oli küll priiusekiri põues, aga ta oli igavene vang, kes elu otsani enam päevavalget ei saanud näha. Sepal oli vilets elu, talle anti vähe ja viletsat toitu, aga ta ei surnud ära. Veel mitu ja mitu aastat pärast suurt mässu käis üks vanatüdruk, keda Risti Maieks kutsuti ja lollakaks arvati kord nädalas lossis ja alati päris kas vang Villu on veel elus. Ühel päeval öeldi aga et Villu on surnud. Mai puhkes nutma. Ta palus, et kas ta saaks vangi keha endale võtta.
olla?» «Tahan küll,» vastas sepp tumeda häälega. «Siis pane ankur maha ja astu ligemale!» Sepp tegi, kuidas kästud. «Heida põlvili!» ütles komtuur. Ühe silmapilgu jäi sepp viivitama; siis laskis ta enese mõrul näol ühe põlve peale. Komtuur andis talle kerge kõrvalopsu ja hüüdis: 221 «See olgu viimne kõrvalops, mis sa kui pärisori tõrkumata pidid kannatama. Kui vaba mees ei tohi sa ennast kellestki enam lüüa lasta. Tõuse üles ja võta oma priiusekiri.» Komtuur võttis laualt suure pitseriga ehitud pärgamendi ja andis ta Villu kätte. Siis raputas ta õnne soovides sepa kätt. Villu käsi värises, kui ta kalli priiusekirja põue pistis; komtuuri heldus oli tema pehmet südant nii sügavasti liigutanud, et ta vaevalt oma pisarate üle jõudis valitseda. Mitte üht sõna ei saanud ta suust välja. Komtuur oli tükk aega vait ja vaatas, nagu midagi oodates sepa otsa. «Nüüd oleme tasa,» ütles komtuur viimaks tumedalt
annaabi.ee 
