seda kõike tegi. Alljärgnev lõik on üks näide tolleaegsest nõiaprotsessist, mis on võetud Jeffrey Russelli raamatust ,,Nõiakunsti ajalugu". ,,Sellele perioodile tüüpiline oli kohtumõistmine vana mehe üle Lõuna-Prantsusmaal 1438. aastal. Pierre Vallini süüdistasti nõidumises ning inkvisitsioon võttis ta kinni. Talle ei lubatud kaitsekõnet ning teda piinati korduvalt. Kohtumõiustmise protokollis seisab, et ta tunnistas ,,priitahtlikult" üles, mis äraseletatult tähendab, et teda piinati, toodi piinakambrist välja ning anti valida, kas ta tunnistab priitahtlikult üles või läheb piinakambrisse tagasi. Pierre tunnistaski, et oli kutsunud appi Peltsebuli, kummardanud teda ja maksnud talle andamit. Ta oli teeninud Saatanat kuuskümmend kolm aastat, salanud ära Jumala, trampinud jalgade alla krutsifiksi ja sülitanud selle peale ning ohverdanud omaenda pisikese tütre Saatanale
Vahetevahel, kui isa õnnetus, Kuimetsa hävitamine ja sugulase Delvigi surm talle kogemata meelde tuli, läikis küll pisar ta laugel, aga see ei kestnud kuigi kaua. Imeline rõõmulaul .helises põhihäälena ühtepuhku ta südames, aga ta häbenes seda avaldada, püüdis tõsine olla ja suud pidada, kuigi tal tuline himu oli Gabrieli häält kuulda, temaga magusat juttu vesta ja koguni naljatada. Gabrielil oli seesama igatsus, aga ta ei tahtnud oma priitahtlikult valitud sulaseseisusest välja astuda; ta pidi sellega leppima, et aeg-ajalt altkulmu junkur Georgi näo poole piilus, mis kui roosiõis laia kübara varjus õitses. «Gabriel!» ütles Agnes tüki aja pärast kartlikult. «Mis siis, junkur Georg!» «Ma -- ma ei või lepingut pidada.» «Missugust lepingut?» «Ma ei või teile «sina» ütelda ega teiega kui sulasega kõnelda. Mis sulane teie olete? Teie pole kellegi sulane.» «Kuidas nii? Olen ma milgi viisil eksinud või häbematu olnud