kontvõõrastest ja juhukülalistest, kes siia-sinna pidukampa tilpnema jäänud ning ära ei kipugi minema. Mis toimub aga meie suurepärases Euroopa Liidus, kuhu meid meelitati suurte lubadustega helgest tulevikust, meie korteri (Eesti) poolmuidu tehtavast euroremondist ning vabadusest ja suveräänsusest, mis sellega pidi kaasnema? Prassijad riigid - Kreeka, Portugal, Hispaania, laristaja Iirimaa vaiksed ja vagurad korterikesed, nagu Eesti, on nüüd sunnitud priiskajate arved kinni maksma! Kas sellist Euroopat me tahtsimegi? Ning hädadel ei paista lõppu tulevat, sest omad probleemid on isegi Euroopa juhtriikidel Saksamaal ja Prantsusmaal, siinkohal tuletaksin meelde neid piltlikuks maalitud läbustajaid, kes võõras toas põrandale sülitavad ning luba küsimata sinu sohvale magama keeravad. Inglismaa majandusel tundub samuti juba suur auk sees olevat, niisiis oleks parim soovitus Eestile sellest euromajast vaikselt välja hiilida, enne kui
Kõik see on takistanud "pärapoeesia" tõelist sõnumit objektiivselt vastu võtmast, seda enam, et Sütiste tekst ise on üsna vägisõnaline. Tema sõnum aga on esteetiliselt selge: on aeg tulla välja asotsiaalse individualismi umbsopist, mida peab tuulutama tervelt naturalistlik eluvaade. Rünnak on suunatud ennekõike Talviku ("hoidmatud sisemäratsused", "prassingutes läbipõlemised", "viirastuslike elamuste luukamber") ja Alveri (prassijate, joomarite, priiskajate ülistaja) vastu. Teistest autoritest on juttu vaid möödaminnes: Masing on "kõige eeterlikum elustpõgeneja", Sang ja Kangro "kasina jõunatukesega hädavaresed" (Sütiste 1940: 590). Kõik muud etteheited ringkäendusele, sõbramehekriitikale, ülimuslikkuse taotlusele ja laiskuse-ülistusele ainult ähmastavad tervikpilti. Tegelikult on Sütiste kuri kallalekargamine arbujate luulele see akt, mille soome luules sooritasid 1950. aastate modernistid, kes heitsid luulest välja range
annaabi.ee 
