Seetõttu kehtestas valitsus seaduse, et igale inimesele antakse lisaks ristinimele ka püsiv ja edasi pärandatav ning ametlikult fikseeritud perekonnanimi(Karl Kurro, Kristiina Kurro 1999). Neid ametlikke nimesid nimetas rahvas eri piirkondades erineval moel. Põhja- ja Kesk-Eestis liignimedeks, Pärnu- Viljandi- ja Tartumaa lõunapoolsetes kihelkondades ja Võrumaal väärnimedeks. Liivimaa kandis öeldi äsjaantud perekonnanime kohta tihti ka priinimi, sest see saadi koos pärisorjusest priikslaskmisega(Kurro, Kurro 1999). Samas langes Eestis perekonnanimede andmine ajale, kui see oli aktuaalne kogu Euroopas. Austrias tehti perekonnanimede kandmine kohustuslikuks juba 1787, Eestist mõned aastad ennem aga näiteks Preisimaal ja Baieris. Venemaal seevastu hakati talupoegadele perekonnanimesid andma alles 1861, peale pärisorjuse kaotamist. Nii et ka oma nimeloome poolest kuulusid Vene riigi Balti provintsid pigem saksa kui vene kultuuriruumi(Must 2000: 51,52).
heaks jätkuvalt tööd tegema ja teokoormised isegi suurenesid. Ka on pärisorjusest vabastamise daatumid sümboolsed, tegelikkuses võttis uue korralduse sisseviimine ligi 20 aastat aega. Eestimaal kaotati 1816. aasta seadusega ka vallakohtud, Liivimaal jäid need aga alles, just suures osas sellega seletatakse ka talude päriseksostmise ja rahvusliku ärkamise suuremat edu Lõuna-Eestis. Koos priikslaskmisega pandi eestlastele ka perekonnanimed. Rannarootsi vabatalupoegadel olid need juba ammu, ka mõnedes eesti kihelkondades olid valgustuslembesed mõsnikud juba perekonnanimesid pannud. Samas leidus ka piirkondi, kus ka pärisorjusest vabastamise järel läks nimedepanek visalt. 1836. aastal pandi aga kõigile talupoegadele sundkorras perekonnanimed. Uusaeg: · Eesti 19. sajandi esimesel poolel. Krimmi sõda
annaabi.ee 
