sõjalise varustuse, mida selles situatsioonis tarvis oli. Vastukäiguks blokeeris Jugoslaavia sõjalaevastik Aadria mere ranniku ja ründasid strateegilise tähtsusega Vukovari linna Doonau kaldal. 1991. aasta oktoobri alguses liikusid jugode föderaalarmee ja nüüdseks ka Montenegro Tsernogooria sõjavägi Dubrovniku vastu, et protesteerida ikka kestva blokaadi vastu nende garnisonide ümber Horvaatias. 7. oktoobril suunati presidendipaleele Zagrebis raketirünnak, püüdes sooritada atentaati president Tudjimanile. Kangelaslik Vukovari linn langes lõpuks 19. novembril, kui Jugoslaavia armee lõpetas verise 3 kuu pikkuse piiramise, kus olid osalenud 600 tanki ja 30 000 sõdurit. Horvaatias toimunud kuue kuulise sõdimise jooksul suri 10 000 inimest, sajad tuhanded põgenesid mujale ja kümned tuhanded kodud purustati tahtlikult. Pärast seda, kui Horvaadi parlament viis oma põhiseadusesse sisse muudatuse, mis
Partei etteotsa sai 1979. a septembris Hafizullah Amin. Kui seni oli sõjaline ja materiaalne abi mässuliste mahasurumiseks tulnud NList, siis suhted halvenesid oluliselt pärast Amini keeldumist Nõukogude ettepanekust aidata tal stabiliseerida poliitilist olukorda. Moskvale selline käitumine ei meeldinud ja otsustas kasutada jõudu. Detsembris 1979 jooksid Afganistani tunginud nõukogude eriväelased tormi presidendipaleele Kabulis ja vallutasid selle. Amin tapeti ja riiki asus "juhtima" Babrak Karmal. NLi väed hakkasid põhjast Afganistani tungima. Nõukogude sõduritel puudus aga väljaõpe võitlemaks mägisel maastikul ning samuti oli neile paljuski tundmatu sealse sissisõja taktika. Lisaks sellele oli kohaleviidud sõjatehnika, eriti soomukid ja tankid kergelt haavatavad. NLi sõdurid leidsid end tihti võitlemas kohalike elanike vastu, keda nad olid saadetud kaitsma