Peale diagnoosi saamist elab enamus alzheimeri tõvega patsiente keskmiselt kaheksa aastat. Haiguse kliiniline kestvus võib olla ka tunduvalt pikem. Alzheimerit põdev isik võib elada kuni kakskümmend viis aastat. Elulemus sõltub vanusest ja teistest tervist mõjutavatest tingimustest. 95 protsendil avaldub haigus alles peale 60ndat eluaastat 1. Samas ei ole Alzheimeri tõvi normaalne osa vananemisest, kuigi kõrge iga on suurim riski faktor 2. Ülejäänud 5 protsenti põevad preseniilse algusega alzheimeiri tõve. Varjase algusega Alzheimeri tõve põdevad isikud on 50ndates või isegi nooremad. Varajase algusega Alzheimeri tõve kulg on ägedam, kahjustuse tunnused avalduvad oimu- ja kiirusagaras ning haiguse suhteliselt varases staadiumi ilmnevad afaasia, agraafia, aleksia ja apraksia. Hilisema alguse Alzheimeri tõvele on iseloomulik kõrgemate kortikaalsete funktsioonide üldisem kahjustus, aeglasem kulg ning põhitunnuseks on mälu halvenemine
1926) füsioloogilistele psühhiaatriakontseptsioonidele. Kontseptsiooni sisu: sümptomid moodustavad sündroome; on olemas erinevad vaimuhaigused oma sündroomi, kulu ja põhjuse, s.t. orgaanilise põhjusega. Raskemate vaimuhaiguste kaks pearühma - dementia praecox ja maniakaal-depressiivne psühhoos - on ka Emil Kraepelini idee. 19. saj II poolel avastati mitmegi haiguse orgaanilised põhjused: seniilse ja preseniilse dementsuse alus - ajurakkude degeneratsioon; PP-vitamiini puudusest tuleneva pellagraga kaasnev desorientatsioon; süüfilise tekitatud muutused ajus ja progresseeruv paralüüs ning suurusluul. Pasteuri pisikute-teooria tõestuseks pookis Richard von Krafft-Ebbing progresseeruva paralüüsiga patsiendile süfiliitiliste villide sisaldist. Patsient ei jäänud süüfilisse, järelikult oli ta seda varem põdenud. Ning 1905.a. avastati kahkjas spiroheet.
annaabi.ee 
