Sest kohe tekib küsimus, mis eristab seda interpretatsiooni, mida kunstiteosed nõuavad, näiteks filosoofiliste või teaduslike tekstide inteipretatsioonist. Ma arvan, et erinevus peitub selles, et nii filosoofiliste kui teaduslike tekstide puhul me interpreteerime autori väiteid või esitatud argumente ja andmeid. Kunstiteoste puhul peame aga ütlema, mida nad kujutavad, s.o mille kohta nad on. See, millest teosed on, ei ole taandatav üksikutele prepositsioonidele. Analüüsides renessansi maale, näitas Erwin Panofsky, et kunstiteostel võib olla koguni kolm erinevat tähendustasandit ja selleks, et kunstiteost kunstiteosena kohelda, peame olema võimelised neid tähendusi interpreteerima. Esimesel tasandil on interpreedi ülesanne identifitseerida kujutatud motiivid, mõista, mida on kujutatud. Panofsky juhib tähelepanu sellele, et selle äratundmine, mida on kujutatud, pole sugugi nii lihtne, nagu esimesel pilgul võiks arvata. Tuues näiteks
Sest kohe tekib küsimus, mis eristab seda interpretatsiooni, mida kunstiteosed nõuavad, näiteks filosoofiliste või teaduslike tekstide inteipretatsioonist. Ma arvan, et erinevus peitub selles, et nii filosoofiliste kui teaduslike tekstide puhul me interpreteerime autori väiteid või esitatud argumente ja andmeid. Kunstiteoste puhul peame aga ütlema, mida nad kujutavad, s.o mille kohta nad on. See, millest teosed on, ei ole taandatav üksikutele prepositsioonidele. ANTI-ESSENTSIALISM Morris Weitz, William Kennick, Paul Ziff, W. B. Gallie. Traditsioonilised teooriad on püüdnud võimatut! Kunst on tarvilikes ja piisavates tingimustes defineerimatu! Miks? Kunstile on omased muutused ja loomingulisus. Aja jooksul kukutab kunstielu, mis iganes definitsiooni. Kunst on avatud mõiste. Kunsti tuvastamine ei toimu definitsiooni alusel (Weitz lähtus Wittgensteini “perekondliku sarnasuse” mõistest). Anti-essentsialismi kriitika 1
annaabi.ee 
