Ksüleen on hüdrofoobne lahus, mis seguneb nii paraffiini kui ka etanooliga. Ja alles pärast ksüleeniga immutamist kude võib sulanud paraffiini sisestada. Pärast paraffiini tardumist kude lõigatakse õhukesteks lõikudeks, mis pannakse alusklaasile ja edasi värvitakse. 2. Elusrakkude värvimise põhietapid (iga etapi eesmärk). Rakkude fikseerimine on rakupreparaadi kinnitamine alusklaasile nii, et edasise töötluse käigus rakud preparaadilt jalga ei laseks. Säilitab rakustruktuuri ja koosseisu ning peatab kõik raku sees toimuvad protsessid. Perme(a?)biliseerimine on rakumembraani muutmine läbilaskvamaks, et värvid ja antikehad pääseksid rakku sisse. Värvimine on raku värvi muutmine, et rakku oleks võimalik kergemini mikroskoobis tuvastada. Eri rakuosi on võimalik erinevalt värvida ja nii saame eristada rakuosi kergemini. a. Mis on erinevus formaldehüüd- ja alkohoolsete fiksaatorite vahel?
Segudes võimalik identifitseerida max 7 8 kristallainet. Preparaat analüüsiks ettevalmistatud proov; parem, kui on pulbriline (läbimõõt alla 5 mikromeetri), see on surutud proovihoidjasse. Kui tegemist on tahke ainega (tükk), siis lihvitakse pealt ja liimitakse prep-hoidjasse. Proov võib olla paigal või pöörelda. Kui paigal, siis võivad esieneda moonutused. Pöörlev elimineerib moonutused. Tavaliselt on proov vertikaalasendis, harva horisontaalis. Difraktogramm preparaadilt peegeldunud rönkgenkiirte üleskirjutus nurga funktsioonina. Mida lihtsam kristallvõre, seda vähem on difraktogrammil reflekse (tippe e biite). Igal ainel on talle iseloomulik d-väärtuste komplekt (nagu sõrmejäljed). 9 d väärtust. Difraktogrammil on d väärtuste ja reflekside intensiivsuse suhe. NB! Betoonides, lubi- ja tsement-mörtides, krohvides on CaOH kogus võimalik määrata ainult röntgenfaasianalüüsiga.