omaks võetakse, siis ei ole deskriptiivsel praktilisel eetikal palju öelda. Lõpuks käsitlen veel lühidalt moraaliprobleemi teravust. Üheks probleemivaldkonnaks, mis teravuse puudumisega üllatab, on poliitika. Võiks arvata, et just sealt võib leida kõige kuumemaid teemasid ja kõige sügavamaid lahkarvamusi, mida saaks lahata arukate filosoofiliste argumentide abil. Ometi pole see nii: praktilise eetika alased tööd ei sisalda üldse erakondliku poliitilise kõlaga premisse ega seisukohavõtte. Spekuleerides selle üle, millest selline "apoliitilisus" võiks tuleneda, meenub esmalt praktilise eetika ameerika päritolu. Nagu me teame, teeb Ameerika ühiskond oma otsused ilma Euroopale omase erakondliku mehhanismita. Otsused tuginevad palju difuussemale ja ideoloogiavabamale fraktsioonilisele mõtlemisele. Eetika apoliitilisusel on siiski ka filosoofilisem põhjus. Lihtsalt öeldes on erakondlikud ja ametlikud ideoloogilised vaidlused oma loomult sellised, et
ongi see muutunud kehtetuks ("surnud õigus", ld: ius nudum). Desuetudo-teoreetikud tegelevad üksnes puhta teoreetilise konstruktsiooniga - tegevusetuse tagajärje kirjeldamisega. Teisejärguline on küsimus kuidas riiki praktikas ametnike tahtliku tegevusetuse eest kaitsta. 4. Õiguslik otsus süllogismina. Rutiini ja juurdlusotsused. Subsumptsioon. Õiguslik otsus süllogismina st loogilise järeldusena, milles kahest eeldusest e premissist tuleneb järeldus. Premisse nim. tavaliselt esimeseks ja teiseks premisslauseks. Tegevust, millega esimene ja teine premisslause ,,arvestatakse ühte" järelduse tegemiseks, nim. subsumptsiooniks. Lihtsas vormis osutab juriidilise süllogismi esimene eeldus õigusnormile ja teine juhtumile kui faktile. Seetõttu räägitakse ka õigus- ja faktiküsimusest. Seaduse rakendamine tähendab siis seda, et juhtumi faktid paigutatakse üldises vormis oleva õigusnormi tunnustikku. Faktid nagu kvalifitseeritakse õiguslikult. Nt
annaabi.ee 
