Minu ees oli Maarja seitsmeharuline põrandalühter, selle taga oli risti löödud Jeesus Kristuse maal ning maali kohal oli suur aken punaste ja siniste mosaiikpildikestega. Seinte peal oli palju mäletustahvleid ehk epitaafe. Meist paremal oli väike orelirõdu ning meie ees kõrgel lae all oli suurem orelirõdu. Suurele orelirõdule tuligi Andres Uibo. Tal olid pikad hallikaspruunid juuksed ning seljas oli hall kampsun. Esimene lugu oli Dietrich Buxtehude Preludium in C (BuxWV 137). Pala algas pika madala noodiga, loo algus oli väga dramaatiline ja vihane. Mõne aja pärast oli hetkeline rõõmsate nootidega koht ning peale seda läksid noodid taaskord madalaks ja süngeks. Sünged ja rõõmsad noodid olid teoses segamini üksteise taustal. Teose lõpunoodid tundusid olevat rahulolevad. Kolmas lugu oli Bachi ,,Von himmel hoch da komm ich her" (BWV 700) . Teos hakkas madalate nootidega, kurvalt, masendavalt, nördinult, pettunult
hiiglaslikku skandaali puhkenud. Rannap pani kavalehte üsna teravaid teksti-katkeid (ärapanemise hasart oli ka), ajas asju pool- pühapäevadel, kui õigeid ülemusi polnud kohal ja püüdis kavalehe teksti osa hoida nii, et keegi seda õieti lugeda ei saaks, vähemalt luulekatkeid mitte. Kavaleht põhjustas ametnike hüsteeria. Kava esilehel olid kirjas ka lisaks Ruja lauludele eel-, vahe- ja järelmängud (muusikas levinud terminitega siis vastavalt "preludium, interludium ja postludium". Täiesti juhuslikult või mitte kasutas trükkal erinevat srifti nimetatud sõnade esitähtedeks. Kuna esimeses osas oli üks, teises aga kaks interluudiumit, tuli lõpptulemuseks neid esitähti ülalt alla lugedes välja "pip-piip". Ruja süüdistati riigi õõnestamises (mida nad muidugi kõigest hingest püüdsidki, ainult ei osanud loota, et see nii lihtsalt õnnestub!), selline kutsung pidavat olema raadiojaamal Ameerika Hääl
annaabi.ee 
