pärinevad sklerotoomist). Paraksiaalne mesoderm paikneb mõlemal pool neuraaltoru. Eristatakse segmenteerunud ja segmenteerumata mesodemi (pea mesoderm). Somitogenees Anterioorsel-posterioorsel teljel segmenteerunud paraksiaalne mesoderm kujuneb somiitideks. Somiidid on tihedad mesenhümaalsete rakkude kogumikud, mida ümbritseb täielikult v osaliselt epiteel. Somiitide moodustumist nimetatakse somitogeneesiks. Somiitide prekursorrakud (somitomeerid) teevad läbi organisatoorsed muutused – välimised rakud adhereeruvad üksteisega (N-kadheriin) ja moodustavad epiteeli (toimub MET) sisemised rakud jäävad mesenhümaalseteks. Somitogeneesil tekib mesenhümaalsete rakkude vahele perioodiliselt epiteliaalne lõhe, mis jaotab paraksiaalse mesodermi segmentideks e somiitideks. (moodustub epiteliaalne somiit). Epiteliaalse lõhe asukoha määravad ephriini retseptor EphA4 anterioorses
tõusu kaudu (milles punasus ja temperatuuritõus). Teiseks hakkavad endoteelirakud ekspresseerima adhesioonimolekule, mis soodustavad ringlevate leukotsüütide seostumist. Need kaks efekti kokku võimaldavad leukotsüütide ekstravasatsiooni. Loetletud muutusi põhjustavad aktiveeritud makrofaagide toodetud tsüto- ja kemokiinid. Tsütokiinide tähendus lümfotsüütide kasvu ning diferentseerumise kontrollis. Varaseimad lümfotsüütide prekursorrakud ekspresseerivad pinnal IL-7 retseptorit, mis on hädavajalik T- rakkude kasvuks ja ellujäämiseks inimesel ja hiirel, B-rakkude säilimiseks hiirel. Lümfotsüütide arengut ja organiseerumist perifeerses lümfoidkoes kontrollivad tuumori nekroosi faktori perekonna molekulid. B- ja T-rakkudel on erisugused retseptorite komplektid, mis reageerivad kemokiinidele, mille sekretsioon T- ja B-tsoonis (vt. näiteks põrna ehitust – valges pulbis on selgelt
annaabi.ee 
