tappa teiste emaste järglasi, et hõivata endale rohkem isaseid (Emlen et al 1989). Ka Eestis tegelevad mõnedel kurvitsalistel, näiteks suurkoovitajal, haudumisega peamiselt isased. Millest on see põhjustatud? Üks välja pakutud seletus kõlab järgmiselt. Kurvitsaliste munad on suhteliselt väga suured ja toitaineterikkad, sest pesitsussessoon on arktilistes tingimustes väga lühike ja pojad peavad koorumisel olema võimalikult hästi välja arenenud (prekotsiaalsed). On leitud, et kurvitsaliste suuri mune mahub hauduja alla parajasti neli, nii et kurvitsalistel tavaline neljane munakurn on optimaalse suurusega (suuremate kurnade haudumise edukus on madal). Niisiis on mõlema sugupoole jaoks oma järglaste arvu suurendamise ainsaks võimaluseks muneda kaks kurna ja haududa kumbki üht neist. Samas aga loob selline taktika olukorra, kus emasel on võimalus jätta oma eelmine paariline mune hauduma ja lasta uued munad viljastada hoopis uuel paarilisel
erinevaid sigimisstrateegiaid. Millest sellised erinevused on tingitud? Robert Trivers näitas eelmise sajandi lõpukümnendeil esimesena, et sigimisstrateegiate varieeruvus tuleneb vanemhooldest tuleneva kasu ja hinna erinevast vahekorrast eri liikidel: 1) Lõimetishoolde puudumine tasub ära neil liikidel, kelle noorloomad suudavad ise toituda (on prekotsiaalsed), on kiskjate poolt vähe ohustatud (esinevad kaitsevahendid, näiteks kärnkonna kullesed on halvamaitselised). Niisuguste liikide vanemloomad produtseerivad kõige rohkem järglasi (kohasus on suurim) siis, kui nad investeerivad oma energia peamiselt rohkete munade ja seemnerakkude tootmisesse, mitte vanemhooldesse. 2) Lõimetishoolde esinemine tasub ära neil liikidel, kelle noorloomad ei suuda ilma vanemhooldeta ellu jääda (on
annaabi.ee 
