Külmakahjustused jagunevad kohalikeks ja üldisteks. Kohalikud külmakahjustused on pindmine ja sügav külmumine. Üldine külmakahjustus on hüpotermia ehk vaegsoojumus. Külmakahjustuste teket kiirendavad tugev tuul ja märg nahk. (Kutsar:1998) Erinevalt alajahtumisest, mis puudutab keha kõiki organsüsteeme, on külmumiste korral tavaliselt tgemist miteohtlike lokaalsete külmakahjustustega, näiteks sõrmede või nina külmumine. Ka külmumise korral tuleb rakendada adekvaatseid prehospitaalseid meetmeid, et vältida hilisemaid kahjustusi. (Adlas:2014) Inimese kehatemperatuur säilib konstantsena ning see on ligikaudu 37, 5 C (tsentraalne temperatuur). Kui kehasisene temperatuur jääb alla 35 C, räägitakse alajahtumisest (hüpotermiast). Vastupidi lokaalsele külmumisle on tegemist kogu keha aeglase jahtumisega väljaspoolt sissepoole. Meie laiuskraadidel tuleb alajahtumisega arvestada iga vigastatu puhul, kes on sunnitud pikemat aega looduses või kütmata ruumis viibima
kui inimene ei suuda enda eest enam hoolitseda. Alajahtumist põhjustavat haigust on tihti võimalik diagnoosida alles pärast patsiendi ülessoojenemist. Erinevalt alajahtumisest, mis puudutab keha kõiki organisüsteeme, on külmumiste korral tavaliselt tegemist mitteeluohtlike lokaalsete külmakahjustustega, näiteks sõrmede või nina külmumine. Ka külmumise korral tuleb rakendada adekvaatseid prehospitaalseid meetmeid, et vältida hilisemaid kahjustusi. 588 Näidisjuhtum Ühest bussiootepaviljonist leitakse talvisel hommikul esmapilgul elumärkideta 57-aastane mees. Kohale jõudes leiate eest teadvuseta patsiendi, kellel on säilinud spontaanne hingamine ja bradükardiline, unearterilt raskesti palpeeritav pulss. Käega katsudes tundub patsient ilmselgelt alajahtunud. Sisekõrvast mõõdetav kehasisene temperatuur näitab 24 °C. Pärast patsiendi
annaabi.ee 
