(1628-1632, Berliin), mis kuulub täiuslikemate hulka tema loomingus, maal "Susanna suplemas" (umbes2-1623,München) ning "Hieronymus"(umbes 1620, Dresden). Täiuslikemate kirikupiltide hulka kuulub ka "Madonna põldpüüga" Peterburi Ermitaazis. Van Dyck on väga peenetundeline meister, kelle pintslitehnika on paiguti kütkestavalt ilus, kuid tema kompositsioonidel puuduvad originaalsus ja dramaatiline jõud, joonistusel selgus ja pregnantsus, liikuva tegevuse kujutamisel on abitum ning ilmetum. Tema kunsti voorusi on õrn värviharmoonia, mille ta omandas veneetslastelt, ta portreekäsitlus võlub oma suursugususe ja psühholoogilise sügavusega; paiguti kaldub ta sealjuures ometi sentimentaalsusesse ja koketsusesse. XVII sajandi esimesel poolel polnud peale van Dycki ükski kunstnik võimeline visandama ülipeene intellektiga, iseteadva, rahuliku, hästikasvatatud inimese kuju, nagu neid esineb tema
kütkestavalt ilus, mahe ja peenetundeline; Rubensiga võrreldes on ta õrnem, närvilisem ja maaliliselt pehmem. Üks tema kunsti voorusi on õrn värviharmoonia, mille ta veneetslastelt omandas, ta portreekäsitlus võlub oma suursugususe ja psühholoogilise sügavusega; paiguti kaldub ta koketsusesse ja sentimentaalsusesse Kuid tema kompositsioonidel puuduvad dramaatiline jõud ja originaalsus, joonistusel selgus ja pregnantsus, liikuva tegevuse kujutamisel on abitum ning ilmetum. Kuna ta ei suutnud omantada oma õpetaja jõulisust. Van Dycki portreedele on ette heidetud kergemeelset, tühist elegantsi, mittemidagiütlevat pilku, võimukandjate ees lipitsemist, loomulikkuse asendamist poosiga. Van Dycki tuntakse siiski peamiselt portretistina, tema lõi uue alaliigi portreemaalis, nn. paraadportree. Paraadportree näitab inimest tähtsa ja võimukana, kel on suursugune poos,
annaabi.ee 
