kaugetest maadest, tundmatutest rahvastest ja müstilistest loomadest. Teose idamaine süzee on inspireerinud Bizet'd kirjutama ooperiliteratuuri kaunimaid meloodiaid. Tuntuim neist on peategelaste esimese vaatuse sõprusduett ,,Pühakoja sügavuses" (,,Au fond du temple saint"). Tegevus toimub Tseilonis. Kohalikud kalurid valivad Zurga nende liidriks. Nadir naaseb külla, ning tema ja Zurga meenutavad, kuidas nende sõprus oli kunagi ohus, kui nad mõlemad armusid tundmatusse preestrinnasse. Nad vannuvad igavest sõprust. Preestrinna Leila saabub palvusele pärlipüüdjate ohutuseks ja Nadir tunneb preestrinna ära kui naise, kellesse tema ja Zurga kunagi armusid. Õhtul, läheb ta preestrinna juurde ja nad tunnistavad oma armastust üksteise vastu, kuid nad ülempreester Nourabad satub neile peale. Tema vooruslikkuse vande rikkumise eest mõistetakse mõlemad surma. Zurga, olles armukade ja reedetud,
"Oh, kui võiksin anda oma elu sinu eest või surra koos sinuga!" Sedamaid muutus verine rohi taas roheliseks ning puhkesid õitsema imekaunid lilled- hüatsindid. Apollon oli noor väga sportlik mees. Tal oli imeilus kehaehitus. Tema naeratus laseb uskuda, et ta võib olla julm. Teiselt poolt on ta aga kiindunud muusadesse ja on suurepärane muusik. Nii on Apollon olnud lääne meheideaal 2500 aastat. Apollon oli väga kõvasti kiindunud Daphnesse- Gaia preestrinnasse. Kuid Daphnes oli armunud Leukipposesse ja polnud Apollonist huvitatud. Apollon küll tappis kavaluseda Leukippuse kuid naise südant ta ei võitnud ja nii muutis Gaia ta loorberipuuks. Apolloni armuvalu oli lohutamatu. Ta punus endale loorberiokstest pärja ja kandis seda leina märgiks. Ka tänapeäval kroonitakse võitjaid loorberipärjaga. APHRODITE (Venus)
annaabi.ee 
