oma pilku hetkekski ainsalt esemelt, mis talle sel silmapilgul maailmas veel kallis oli. Ta oli tumm ja liikumatu nagu välgust rabatud ja suur pisarate oja voolas vaikselt tal silmast, millest seni ainult üks pisar oli veerenud. ülemdiakon oli vahepeal hingeldama hakanud. Ta paljalt pealaelt voolas higi, ta küüned muutusid kivi kraapides veriseks, ta põlved hõõrdusid vastu müüri marraskile. Iga pingutusega, mis ta tegi, kärises ja rebenes vihmaveetoru külge kinni jäänud preestrikuub. Õnnetuse tipuks oli vihmaveetoru ots tinast, mis keha raskusele järele andis, ülemdiakon tundis, kuidas see tinatoru aegapidi alla hakkas vajuma. Ta sai aru, et kui ta käed väsimusest nõrkevad, kui kuub lõhki rebeneb, kui tina lõplikult alla kooldub, langeb ka ta ise alla, ja kirjeldamatu hirm asus ta südamesse. Vahel vaatas ta hälbiva pilguga alla poolteise sülla kaugusel olevale kitsale lapikesele, mida moodustasid raidilustuste servad. Ja
tema kaardiväe patrull -- mulle tundus, et ta tahab mulle näkku naerda -- oli sunnitud rahurikkujad areteerima. Tuhat ja tuline! Teie peate sellest ometi midagi teadma! Areteerida musketäre! Teie, teie olite ju seal, ärge ajage vastu, teid tunti ära ja härra kardinal mainis teie nimesid. Lõpuks see on minu enda süü, jaa, minu süü, sest ma ise valin endale 35 mehed. Teie, Aramis, mille kuradi pärast küsisite te minult musketärimantlit, kui preestrikuub teile palju paremini istub? Ja teie, Porthos, kas te selleks kannate kuldset mõõgarihma, et selle külge õlest mõõka riputada? Ja Athos? Ma ei näe siin Athost! Kus ta on?» «Härra,» vastas Aramis kurvalt, «ta on haige, väga haige.» «Haige, ütlete te, väga haige? Mis haigus tal on?» «Härra, kardetakse, et tal on rõuged,» sõnas Porthos, soovides ka omalt poolt sõnakese jutuajamisse poetada. «See oleks väga hirmus, sest rõuged rikuksid kindlasti ta näo.» «Rõuged
annaabi.ee 
