liikumises esinenud vaenulikkust nii endise rahvausu (ohvrikohtade hävitamine) kui ka ilmaliku elu vastu üldse, kaasa arvatud rahvakultuuri ilmingud. Põlguse ja keeldude alla sattusid rahvalaulud ja muusika, rääkimata rahvatantsust, otsene hävitamine sai osaks rahvariietele ja ehetele, torupillidele ja kanneldele. Hernhuutlik kirjasõna Hernhuutlus oli oma tegevuses asetanud rõhu koguduse osalusele, vendade preesterlusele, sagedastele kokkutulekutele, koguduseliikmete vastastikusele abistamisele ja õpetamisele, ,,hingehoiule", millega koosolekul käis kaasas meeleliigutus (nutmine, värisemine jne.) Koguduse kokkutulekul oli tähtis osa laulul ja liturgilisel jumalateenistusel. Aastal 1741 ilmunud lauluraamatus oli 1300 laulu, hiljem juba 1350 (need nn. Siioni laulud levisid laialt, ms. Ka Soomes ja Skandinaavias). Paljud Eesti juhtivad kultuuri- ja ühiskonnategelased (Kreutzwald,
valedel päevadel, omad palved, väline vagatsemine, kõrkus ja upsakus. Mõnedes kogudustes tekkisid ka rahutused. 1743. tegevus keelustati, 64 jälle lubatud. Vennastekogudus oli 18. sajandi eesti talupoegade hulgas oluliseim kultuuriline nähtus. Levis kiiresti, sest kirik oli rahvale võõraks jäänud, vennaste kokkutulekud toimusid tihedamini, peeti talupoegade juures, tundusid talupoegade endi ettevõtmisena. Hernhuutlus oli oma tegevuses asetanud rõhu koguduse osalusele, vendade preesterlusele, sagedastele kokkutulekutele, vastastikusele abistamisele ja õpetamisele ja hingehoiule. Tõstis rahva hulgast esile kirja- ja lugemisoskusega ning esinemisvõimelisi isikuid. Vennastekogudus kui esimene vaime liikumine talupoegade elus. Aitasid kaasa ka koolide rajamisele, negatiivseks küljeks aga rahvakultuuri lammutamine. Hernhuutlik kirjasõna levis eelkõige käsikirjalisena, sellesse kuuluvad pietistlike autorite (J.Arndt, H.Schubert) jutluste ja
annaabi.ee 
