Sageli suurendati hõberahasid äärekaunistusega. Sõrmuse kinkis peigmees pruudile juba kosja tulles. Ehted pärandati põlvest põlve, emalt tütrele. Ehete rohkuse ja kvaliteedi järgi hinnati kandja jõukust. Vitsasõlgi, mis olid vajalikud eelkõige rõivaste kinnitamiseks, kandsid ka mehed. Preesid olid lamedad sakilise äärega mitmes suuruses rinnaehted ja kui preesi kaunistasid värvilise klaasi tükid, kutsuti seda silmadega preesiks. Sõlgi oli väga erineva suurusega, eriti suured sõled olid Setumaal. Kuigi vanad hõbeehted olid sageli vähese hõbesisaldusega valge metalli sulamist, moodustasid need kokku varanduse. Rahvariideid kanti piduliku riidena kuni 19. sajandi lõpuni ning 20. sajandi algul veel Lääne- Eestis ja saartel, eriti Muhumaal. Tänaseni kantakse rahvariideid Kihnu saarel. Ka on säilinud Eesti kaguosas elavate setude vanad
19.saj. keskpaigaks jõudis Virumaale ka pottmüts, mis Harjumaal Tallinna ümbruses juba 18.sajandil varasemaid peakattevorme välja tõrjus. 19.saj. lõpul hakkasid Alutaguselgi nooremad naised oma pead ehtima väikese linnamoelise tanuga, oubiga. Lõpuks oli siingi kasutusel kolmnurkseks kokkumurtuna lõua alla köidetav rätik - algul täiendava, salandi lõpul ka peakattena. Ehted. Väike hõbedast (või mõnest odavamast metallist) sileda võru kujuline vitssõlg (siin kutsutud preesiks) oli otseselt tarbeese. Sellega kinnitasid mehed oma särgi rinnaesise ja seda kasutasid ka naised. Naiste pidulikke ülikondi ehiti suuremate sakiliseservaliste preesidega. Väga hinnati värviliste, enamasti punaste klaastahukestega silmadega preese. Neid oli nelja- ja kuuesilmalisi. Eriliseks uhkuseks ja jõukuse märgiks loeti kuhikujulist hõbesõlge, suurt sõlge. Võrreldes Lõuna-Eesti sõlgedaga olid siinsed sõled siiski tunduvalt väiksemad.
annaabi.ee 
