Tagantjärele tõusis De Stijl’i liikmetest olulisemaks tegijaks mööblikujundaja Gerrit Thomas Rietveld. Ta oli pigem tagasihoidlik ning ei sekkunud intriigidesse ega teoreetilistesse väitlustesse ning oma kirjalikke töid avaldas vähe. Seetõttu jõuavad De Stijl’ile iseloomulikud tõekspidamised tema töödesse katsetuste ja isiklike vormirännakute kaudu. (Paulus 2011) Rietvieldi “uue ajastu” mööbli otseseks inspiratsiooniallikaks peetakse Frank Lloyd Wrighti preeriamajade plaatidest ja lattidest konstrueeritud toole. Tema tuntuimad tööd on ilmselt 1919.aastal valminud puhvetkapp ja lastetool ning 1923.aastal plaatidest, lattidest ja põhivärvidest komponeeritud puna-sinine tool, mis on Mondriani maalide plastiline variant. Rietvield ise kommenteeris oma töid nii, et iga osa tooli juures peab olema võimalikult lihtne, tuleb valida algkuju, mis vastab funktsioonile ja materjalile ning vastavalt sellele luua võimalikult harmooniline vorm. 1932.aastal
kontruktsioonid on vaid neli nelinurkset piilarit, mille vahele kinnituvad lamekatuse katuseaknad. Siseruumi iseloomustavad lineaarsed geomeetrilised ornamendid. Wright moodustas pikkadest lamedatest ribadest ja taladest asümmeetriliselt paigutatud ruute ja ristkülikuid, mis näivad ennetavat ühe kõige olulilisema modrenistliku kunstivoolu hollandi rühmituse De Stijl6 ja maalikunstnik Piet Mondriani stiili. Pilt toodud Lisas 2. 3.7. Põgenemine Euroopasse 1909. aastal jõudis preeriamajade periood üllatuslikult lõpuni: Wright andis büroo üle oma noorele kolleegile Hermann von Holstile ning sõitis Euroopasse. Selle põhjuseid pole ta kunagi konkreetselt avaldanud. 42-aastaselt oli Wright jõukas mees ning nimeka arhitektuuribüroo juht. Ta oli rajanud üle 140 ehitise ning teinud veel umbes 50 projekti. Peale Larkin Buildingu ja Unity Temple ei teinud ta rohkem suurprojekte. Ta oli oma stiili perfektsionismini arendanud ning oma
aastatel, selle juured aga ulatuvad 19.sajandi lõpul formeerunud Chicago koolkonna arhitektide loomingusse, kes muuhulgas formuleerisid 20.sajandi funktsionalistide põhiloosungi Form follows function, rõhutades, et läbimõeldud vorm on ilus oma alastuses. Nimetus „orgaaniline“ arhitektuur pärineb aga Frank Lloyd Wrightilt, kes rõhutas sellise arhitektuuri väljakasvamist loodusest, taotledes juba oma 20. sajandi algul projekteeritud „Preeriamajade“ juures sise- ja välisruumi orgaanilist ühtsust. 1930ndatel aastatel hakati orgaaniliseks arhitektuuriks nimetama ehituskunsti, milles funktsionalistliku arhitektuuri printsiipe kasutades loodi ehitisi, kus puhttehniliste võtete ja otstarbekuse kõrval peeti silmas ka kohalikke ehitustraditsioone, looduslikke tingimusi ja maastiku profiili. Arhitekt projekteeris maja, korrastas maastiku, sisustas ja kaunistas interjöörid. Teadlikult eelistati kohalikke ehitusmaterjale
annaabi.ee 
