kividest majasid, mis olid üksteise otsa ehitatud, nagu kortermajad tänapäeval. Elamute kujud olid erinevad koonused, kuplid, kolmetahulised püramiidid, kuubid ja ka nelitahukad. Heal lapsel on mitu nime. Ka elamuid kutsuti erinevate nimetustega. Näiteks: tsikiid, hooganid, iglud, pikkmajad, katusonnid, vigvamid ja vikiapid. Teine rühm indiaanlased olid koguaeg rändeteel. Nende elamuteks olid kokkupandavad tipiid. Need koonuse kujulised telki meenutavad elamud olid eriti levinud preeriaindiaanlaste seas. Tipiisid katsid kokkuõmmeldud piisoninahad. Piisoninahad kinnitatu üksteiste külge pajupuust voolitud kinnitustikkudega. Tipiid püstitati tagumise, järsema küljega läänetuulte suunas. Ukseava jäi aga itta, vastu tõusvat päikest. Aluslatte oli nii kolm, kui ka neli. Tipiid olid seestpoolt mugavad, magamisalusteks seatud nahad pehemed. Telkidel oli tipus suitsuava, millest tipii keskmes asuva lõkke suits välja läks. Tipiides oli karm kord
Mexicos välja veelgi vanemalt rahvalt pärinevad kuni 12 000 aasta vanused odaotsad. Kütid, kes 10 000 aasta eest jahtisid mammuteid, mastodone, ürgpiisoneid ja hiidlaisiklasi, kasutasid oda heitmiseks spetsiaalset seadeldist, mida kutsutakse atlatliks. Atlatl kujutas endast tugevat puust varba, millel lebas oda. Sellisel alustel sai oda tunduvalt suurema liikumisjõu ja lendas kaugemale. (sõna ''atlatl'' pärineb asteegi keelest ja tähendab ''odaheitja''). Piison oli preeriaindiaanlaste jaoks kogu nende elu. Iga suguharu korraldas keerukaid riitusi, et karju ligi meelitada. Selleks kasutati haruldasi piisonikujulisi kive, pühi piisonikoljusid ja loomade magudest leitud karvapallikesi. Kütid ei unustanud kunagi tänamast vaime, kui jaht õnnestus. Olid siis loomad aetud üle kaljuserva, nooltega maha võetud, hobuselt piigi otsa aetud või oli üksik hangedes sumpamisest võhmal pull samasse tapetud. Nende silmis olid tapetud loomad nagu vennad, kes olid
Mexicos välja veelgi vanemalt rahvalt pärinevad kuni 12 000 aasta vanused odaotsad. Kütid, kes 10 000 aasta eest jahtisid mammuteid, mastodone, ürgpiisoneid ja hiidlaisiklasi, kasutasid oda heitmiseks spetsiaalset seadeldist, mida kutsutakse atlatliks. Atlatl kujutas endast tugevat puust varba, millel lebas oda. Sellisel alustel sai oda tunduvalt suurema liikumisjõu ja lendas kaugemale. (sõna ''atlatl'' pärineb asteegi keelest ja tähendab ''odaheitja''). Piison oli preeriaindiaanlaste jaoks kogu nende elu. Iga suguharu korraldas keerukaid riitusi, et karju ligi meelitada. Selleks kasutati haruldasi piisonikujulisi kive, pühi piisonikoljusid ja loomade magudest leitud karvapallikesi. Kütid ei unustanud kunagi tänamast vaime, kui jaht õnnestus. Olid siis loomad aetud üle kaljuserva, nooltega maha võetud, hobuselt piigi otsa aetud või oli üksik hangedes sumpamisest võhmal pull samasse tapetud. Nende silmis olid tapetud loomad nagu vennad, kes olid
annaabi.ee 
