subjektile preditseeritakse, siis osutus lausearvutus selles mõttes traditsioonilisest loogikast vaesemaks, nii näiteks ei saa lausearvutuse abil uurida lihtsat kategoorilist süllogismi. Lausete uurimise vajadus viis lausearvutuse üldistamiseni. Lause struktuuri täpsemaks käsitlemiseks on vaja võimsamat formaalset käsitlusviisi ja sellele pani aluse G. Frege (1848-1925). Sellist üldistatud lausearvutust nimetatakse tänapäeval predikaatloogikaks või predikaatarvutuseks (predicate calculus). Vaatleme nt sarnaste lausete hulka: 2 on algarv, 3 on algarv, 4 on algarv jne. Traditsioonilise loogika põhjal saab öelda, et kõigis neis lausetes on subjektideks mingi konkreetne naturaalarv n naturaalarvude hulgast N (n∈ N), ning subjektile preditseeritakse kuuluvus algarvude hulka P, või teisiti öeldes, subjektile preditseeritakse algarvuks olemise omadus. Predikaatloogikas saab kõik äsjases näites toodud laused kirja panna ühel üldistatud
subjektile preditseeritakse, siis osutus lausearvutus selles mõttes traditsioonilisest loogikast vaesemaks, nii näiteks ei saa lausearvutuse abil uurida lihtsat kategoorilist süllogismi. Lausete uurimise vajadus viis lausearvutuse üldistamiseni. Lause struktuuri täpsemaks käsitlemiseks on vaja võimsamat formaalset käsitlusviisi ja sellele pani aluse G. Frege (1848-1925). Sellist üldistatud lausearvutust nimetatakse tänapäeval predikaatloogikaks või predikaatarvutuseks (predicate calculus). Vaatleme nt sarnaste lausete hulka: 2 on algarv, 3 on algarv, 4 on algarv jne. Traditsioonilise loogika põhjal saab öelda, et kõigis neis lausetes on subjektideks mingi konkreetne naturaalarv n naturaalarvude hulgast N (n N), ning subjektile preditseeritakse kuuluvus algarvude hulka P, või teisiti öeldes, subjektile preditseeritakse algarvuks olemise omadus. Predikaatloogikas saab kõik äsjases näites toodud laused kirja panna ühel üldistatud