Põhiõiguse mõistel tuleb kõigepealt vahet teha materiaalsel ja formaalsel mõistekasutusel. Põhiõigusi on püütud määratleda materiaalselt, pidades põhiõigusteks vaid neid õigusi, mis kuuluvad riigi põhialuste hulka. Vabadus on preambuli 3. osalauses tõstetud ülimaks väärtuseks õiguse ja õiguse ees. Liberalism on PS üheks nurgakiviks, kuid mitte ainukeseks. Eesti riik on rajatud vastavalt preambulile rajatud vabaduse kõrval ka õiglusele. Samuti mainib PS §10 peale demonkraatiat ka sotsiaalset õigusriiki. Lisaks sätestab PS §28 lg 2 esimeses lauses subjektiivse õiguse riigi abile puuduse korral – mis on sotsiaalriigi idee selge väljendus. Seega on vabaduse kõrval väljendatud autorite poolt ka sotsiaalset turvalisust. Materiaalne kriteerium on on seotud maailmavaatega ja adresseeritud pigem PS koostajatele, kes peavad
vastu 28. juunil 1992). Teise käsitluse järgi on kõik see, mis preambulis kirjas õigusnormid. Eesti PS-e preambulis on nii õiguslikult siduvaid norme kui ka fakti konstateeringuid ja nähtavasti ka deklaratsioone. Õiguslikult siduvaks on, et Eesti riik on rajatud vabadusele, õiglusele ja õigusele ning peab tagama eesti rahvuse ja kultuuri säilimise läbi aegade. Sellised preambuli põhimõtted ei ole aga otse rakendatavad. See tähendab, et preambulile tuginedes ei saa avalikult võimult isik nõuda konkreetset käitumist. Need preambuli põhimõtted on liiga abstraktsed selleks, et neil oleks regulatiivne toime. Neid on kasutatud ja saab kasutada seaduse tõlgendamisel, et tuvastada seaduse põhiseaduspärasus või seaduse rakendamise teatava viisi põhiseaduspärasus. Harilikult järgneb preambulile tänapäevastes konstitutsioonides peatükk üldsätetest. See võib aga
annaabi.ee 
