Loomulikult juhib ta rohkem tähelepanu paganate brutaalsetele kommetele ja vähem kristlaste endi korda saadetule. Koloniseeriad vastandavad end alati koloniseeritavatele. Raamatu teine osa “Jakobsoni aeg” käsitleb rahvusliku ärkamisaega ning nn rahvusliku ajalooteaduse sündi. Hvostovi järgi sündis eestlaste(ja ka sakslaste)rahvuslik ärkamine vihkamise läbi. “Nii et Fitche ja Jakobsoni kõnede lähtepunkt oli sama-ühel terendas sakslaste ja prantslate , teistel eestlaste ja sakslaste vastasseis.”(lk 174) Et oma rahvast paremaks ja uhkemaks teha, tuleb teist halvemaks teha. Siin ei saa Hvostovile kuidagi vastu vaielda. Jakobsoni ajalookäsitlus oli tõesti must-valge ja eestlast ülistav. Samas, kas pole Jakobsoni ideoloogia oma aja nägu? Autor ütleb juba raamatu sissejuhatuses: “ Kui ütlus “suur aeg vajab suuri mehi” muutub tegevusjuhendiks, siis ei kerki
kodusõdade ajajärk. 1031 hakkas kristlaste poolt aktiivne islamiriikide allutamine. 1147 saab reconquista paavstilt ristisõja tunnustuse. 1154 Hispaania moslemite riigid liideti Almohaadide võimu alla. 1212 võit Navas de Tolosa lahingus saab Almohaadide võimule Hispaanias saatustikuks. 1236 kristlased vallutasid kõik moslemi riigid va. Granada. 1492 vallutati Granada ning Reconquista sai ametilkult lõppenuks Reconquista viidi läbi palgasõdurite ja rüütlite, eelkõige prantslate abiga. Tulemuseks suur usuline vaimustus ja ind ristiusustada kasvab, eelkõige ilmeb see Ameerikas.
annaabi.ee 
