Vaid nii oskas ta teda lohutada. ,,Siis tee parem maailm." Elisa püüdis ta pilku õngitseda, kuid Sora varjas niisked silmad kaabu alla. ,,Mine ja loo." ,,Tänan, Sora." ,,Kuid arvesta sellega, et ka mina tahan kohta." Midagi läks valesti, sest Kira haaras südamest ja hakkas alla kukkuma, otse merre, mille ise loonud oli. ,,Kira!" Sora viskus talle järele ja kui nad olid vette sukeldunud, illusioon kadus. Allesjäänud kütid prantsatasid samuti maapinnale ja jäid jahmunult järgmist Allesjäänud kütid prantsatasid samuti maapinnale ja jäid jahmunult järgmist rünnakut ootama. Mõni neist haaras vöölt uue relva ja sihtis rohelisi olevusi püssilaadsete torudega. Elisa nägi ühe keskealise mehe käes suurt kullatud kaantega raamatut, mis talle kuigagi tuttav tundus, kuid ta ei suutnud meelde tuletada, kus ta seda enne näinud oli. Mehel olid väga
Jaanus nägi, kuidas sulased viimse jõuga vastu panid; silmanähtavalt nõrkes nende vastupanek, aga hädakisa ei tulnud nende suust. Nad ei otsinud pääszteed, nad püüdsid oma elunatukest kallilt müüa. Kaua ei saanud nad oodata. Oks neist surus peagi jälle käe vastu rinda, kuhu i oda sisse oli tunginud, oigas korisedes hinge välja ja langes kummuli. Tema surmaja hobune astus tuksuva keha peale, aga viimane elus sulane kee-rutas kirvest ja hobune ning ratsaline prantsatasid maha. Rõõmuhelk läikis sulase näost. Ta silmad otsisid noort peremeest, kes praegu vägeva käega ühe piimanäolise noormehe hobuse seljast maha raius. «Päästa ennast, peremees! Mina suren rõõ- 86 muga,» hüüdis sulane, uue pealetungija mõõka osavasti kõrvale lüües. . «Meie üksi veel?» hüüdis Jaanus, silmapilguks pead pöörates. «Sureme siis meiegi, aga ausasti!» Jaanuse sumad otsisid võitluse ajal kõige õnnetuse alustajat, Oodot. Viimaks nägi ta teda
annaabi.ee 
