Taevatähtede ja äikese mõistatused on läbi aastatuhandete olnud tõukejõuks nii müütidele ja religioonidele kui ka teadusele.Tähtede asendeid ja liikumist õpiti mõõtma juba antiikajal ning sealt sai alguse teaduslike meetodite areng.Äikest ei osatud mõõta, ja see jäi kauaks mütoloogia pärusmaaks. Ka äikese olemus jäi mõistatuseks nii kauaks, kuni teadmiste piiratus ei võimaldanud näha analoogiat vägeva äikese ja merevaigu hõõrumisega kaasneva vaevukuuldava praksumise vahel. Atmosfääri uurimise algus 1708. aastal püüdis Inglise teadlane William Wall saadamerevaiku hõõrudes võimalikult pikki sädemeid ja avaldas tolleaegses juhtivas teadusajakirjas prohvetliku väite : "...näib, et nende olemus on sama kui välgul. " Walli artiklile ei järgnenud tõsisemaid uurimistöid, kuni USA kuulus teadlane ja poliitik Benjamin Franklin kirjeldas 1750.aastal sõbrale saadetud kirjas katse plaani, mille kohaselt torni
Ainult vaikselt, vaevalt märgatavalt raputas ta pead. «Kas kuuled, vanamees,» ütles Oodo uuesti, «sinu poega praetakse seal elusalt. Teeb see sulle rõõmu?» Jälle ei vastanud Tambet midagi, aga seekord libises koguni kerge naeratus üle ta näo. See naeratus ütles: «Oleks mu Jaanus veel põlevas majas, ei see laseks ennast kui põrsast praadida. See põrsakene võtaks panni vartpidi ja ehiks kokkade päid.» Korraga kuuldi tule vingumise Ja praksumise läbi äkilist, läbitungivat kiljatust. Vaene Maanus oli leekide vahele sattunud. Üheks silmapilguks paistis tema kahvatu, valust viltukistud nägu pööningu luugi vahel. Siis langes tükk katust sisse, kitsad leegikeeled vuhisesid sinna-tänna -- ei muud häält enam, ainult tule pragin . . . 89 Kes karjatust olid kuulnud, jooksid kokku ja küsisid aralt, kas see «tema ise» olnud? Aga need, kes õnnetu tuleroaks saanud poisi nägu olid näinud, raputasid vaikselt pead. Kahtlane
annaabi.ee 
